Milline on aga Eesti pensionär 20-30 aasta pärast? Kas nagu Soome vanurid, kes ei istu kindlasti kassidega kodus, vaid pakivad kotid ja sõidavad kasvõi Eestisse, leotavad end väljast ravimuda ja seest viinaga ning jätavad siia hulga raha. Kust nad selle saavad? Ikka sest va pinsist, mis Eestis tähistab midagi väga haledat ja väärtusetut. Pensionide suurus Eestis sõltub praegu kolmest tegurist: kui suur on sotsiaalmaks pensionifondi, kui palju on töötajaid-maksumaksjaid ja kui palju pensionisaajaid. Pensioni suurendamiseks praeguse süsteemi järgi tuleb vähemalt ühe faktori kaalu kolmest suurendada.

Pensioniiga saab tõsta ainult teatava piirini. Sotsiaalmaksu liigne tõus hakkab jälle takistama majanduskasvu ja uute töökohtade loomist.

Pikemas perspektiivis saab määravaks kolmas faktor. Maksjate, tööeas inimeste arv väheneb pidevalt ning selles osas ei ole valitsustel enam valikuvõimalust. 1998. aastal näiteks oli Eestis ühe pensionisaaja kohta 1,6 töötajat, kelle palgalt läks 20 protsenti sotsiaalmaksu praegustele pensionäridele.

Nii et noored - teie pension ei tule mingil juhul nii lihtsalt kui praegune riiklik. Loomulik järeldus: tuleb hakata ise endale pensioni maksma. Igatahes on juba kümneid kordi tõestatud, et praegune süsteem ei kannata enam kuigi kaua, vaid selle peab välja vahetama mõni efektiivsem meetod, milleks on reeglina erinevas vormis kogumiskindlustused.

Valitsuse praeguse pensionikava järgi kehtestatakse kohustusliku asemel vabatahtlik teine pensionisammas. Teise samba olemus seisneb selles, et kes sõlmib pensionikindlustuse lepingu, maksab kaks protsenti oma palgast isiklikku pensionifondi, kuhu lisandub neli protsenti sotsiaalmaksust. Rahvas aga kõhkleb: kuigi Hansapank kujutab oma reklaamis pensionäre justkui äsjaabiellunuid, pole Eestis pakutavad vabatahtlikud kogumispensionid kuigi populaarsed.

Kas on põhjuseks usaldamatus kindlustusseltside või riigi vastu? Küünilisemad kahtlevad, et Eesti teine iseseisvusperiood ei tule esimesest kuigi palju pikem ja siis pole mõtet ka pensioni pärast muret tunda. Võib-olla aga ei viitsi noored lihtsalt mõelda, mis neist vanas eas saab.

Kas teie olete nõus parema pensionipõlve nimel oma maksukoormust suurendama? Et saaks sõita sinna, kuhu praegu ei raatsi, harrastada midagi, milleks praegu pole aega. Kasvõi mudas liguneda, siniseks värvitud peadega, nagu soomlased.

Mõtlete üldse nii kaugele?