Milline on tõupuhas ansiplus?
Ehkki meie tegelaste punaminevikuga on juba kord lood nii, et tihti need moraalitud vennikesed vilistavad kõigele — oma minevikule, tegudele ja põhimõtetele. Peaasi, et pappi tuleks, olgu siis minevik punane, pruun, roheline või vikerkaarevärviline.
Tegelikkuse töörühm otsis arhiiviriiulite tolmust paljuviidatud koosoleku protokolli üles ja toob selle nüüd täismahus lugejate õiglase kohtu ette.
Sisemised õõnestajad ja orgunnivennad
Endised kommunistid jagunevad laias laastus kahte lehte. Esimesed põhjendavad, et astusid NLiidu komparteisse, et seda seestpoolt õõnestada. Seestpoolt õõnestamise jutt on kujunenud muidugi üleüldiseks pila allikaks. Hiljuti andis intervjuu Jaak Jõerüüt, kes tunnistas, et temalgi oli komparteisse astumisel naiivsed unistused süsteemi seestpoolt õõnestada. Aga varsti sai ta aru, et see on väga jama lootus. Jõerüüdi auks tuleb siiski öelda, et kui 1989.aasta varasügisel hakkas ilmuma esimene sõltumatu ajaleht Eesti Ekspress, võttis arglike kommunistide seast vastutuse enesele ja andis ametliku loa selle kirjastamiseks just Jõerüüt. Kõik võivad eksida ja ka kommunistide seas oli inimesi, kellel mingi moraal säilis.
Teine kamp endisi kommuniste on eriti küünilised libedikud, kelle arvates geneetiline võime hästi orgunnida tagab juhitooli ja rahavoogude suunamise igal ajal, olgu siis võimul punased, pruunid, rohelised või vikerkaarevärvide kogu spekter. Mul on ülikooliaegseid tuttavaid, kes olid kõvad orgunnimehed komsomolikomiteedes. Ainult raske oli juba siis aru saada, miks peab paadimatkal looduse nautimist odava Moldaavia veini saatel nimetama komsomolikomitee ürituseks, et kusagilt veini ostmiseks mingi papp välja tõmmata. Polnud ju see vein ometi nii kallis, et isegi tudeng jõudis seda oma raha eest osta. Andrus Ansip kuulub kahtlemata nende orgunnivanakeste sekka. Ka tema arvates andis Jumal, ehhkki ateistlikus moraalitus kommunistlikus režiimis oli Jumalaks kompartei, võime teisi juhtida ja karjääri teha ning see võime säilib igaveseks.
Ansip, esimese astme instruktor
Õhtuleht küsis intervjuus võimaliku tulevase peaministri Ansipiga: ”Teie suurim patt ongi siis punane minevik?” Ansip teatas vastuseks tuimalt:”Ma ei pea seda patuks. Seda teemat muidugi püütakse käsitleda mustvalgena ja… lahterdada inimesi endisteks ja praegusteks. Need, kes on elanud Nõukogude ajal, nii lihtsa maailmakäsitlusega kaasa ei lähe. Minu punane minevik pärineb siiski Gorbatšovi perestroikaaegadest ja häbeneda pole seal midagi. Töötamine EKP Tartu rajoonikomitee tööstusosakonnas ei erine ettevõtete juhtimisest. Punast jura seal ei aetud.“
Ansip unustab muidugi, et ta juhtis kompartei Tartu rajoonikomitee orgosakonda ja tööstusosakonnas oli ta vaid nn karjääriredeli eelmisel astmel instruktoriks. Orgosakonna orgunnimehed ja –naised näitasid oma orgunnivõimeid ka 2.veebruaril 1988 Tartus, orgunnides meeleavaldajate vastu kaageebiite, rahvamalevlasi, miilitsaid ja koeri.
Ansipi kaaslane Maie Nisu
15.jaanuaril 1988 toimus EKP Tartu Rajoonikomitee orgosakonna nõupidamine, kus arutati NLiidu kompartei otsust natsionalistlike ilmingute kohta Balti liiduvabariikides ning sealt kohalikele kommunistidele antud ülesandeid. Lugedes seda protokolli, paneb muigama Ansipi kinnitus, et „punast jura seal ei aetud:“ Aeti ja kuidas veel aeti!
Peaettekandja oli koosolekul keegi M. Nisu. Tegelikkus uuris väheke, kas see endine tubli kommunist praegu kusagil ehk Eesti asja ei aja. Ja üllatus, üllatus, muidugi ajab. Maie Nisu on Tartumaal Alatskivi vallavanem, kes sai hiljuti president Arnold Rüütlilt riikliku teenetemärgi kui tubli vallajuht. Oma ametlikus eluloos märgib Maie Nisu erialaks kõrgema kvalifikatsiooniga kultuuritöötaja, näitejuht. Kohalikud Alatskivil küll imestasid Nisu autasu üle, sest nende arvates on valla suurimaks saavutuseks vaid lossi remont, mida teevad Tartu firmad ja kohaliku seal tööd ei saa. Aga see selleks. 1988.aastal oli Maie Nisu väga sõjakas. „On olnud aastatepikkune formaalne internatsionaalne kasvatus. Ei ole leitud uusi vorme. Vaenlane on muutunud tugevamaks,“ iseloomustas kommunist Nisu olukorda Eestis.
Ansipi kaaslane Albert Gektor
Resoluutselt esines koos Ansipiga samas protokollis ka tollane tudengite ja teisitimõtlejate lemmik, Tartu tuntud kaageebiit Albert Gektor. KGB kaadriohvitser ja sisevaenlasega võitleja heitis kommunistidele ette, et Võrus ei osata sõltumatu noortekolonni vastu õieti tegutseda: „Võrus ei osanud aktiiv tegutseda. Ei arreteerita, kasutatakse avalikkust.“ Gektori pahameele alla langeb ka üliõpilane Indrek Tarand, kes, sunnik, organiseerib ülikoolis alternatiivi komsomolile. Muidugi on Gektori eriline mure tuntud dissidendid Lagle Parek, Viktor Niitsoo, Heiki Ahonen jt, aga ka ülikooli ajalooprofessor Sulev Vahtre, kes organiseeris konverentsi 1918.aasta sündmuste kohta.
Keegi Bahmatov kiidab kõne all olevas 1988nda aasta protokollis Ansipi vana sõbra Mart Kadastiku artikleid. Tollane Edasi peatoimetaja kirjutas KGB ülesandel dissidentidest lolle kirjutisi Jaak Kalju varjunime all.
Ansip: „Parteisse vastuvõtu küsimus tähtis!“
Tõeliselt avaneb aga protokolli lugedes Ansipi tõeline orgunnimehe talent. Ansip kannab ette tööeesrindlaste austamisõhtust Vanemuises. Puhvet, kontsert, ainult lippe ei anta! „Parteisse vastuvõtu küsimus tähtis, mõjujõudu vaja tõsta,” leidis Ansip.
Missugune arukas inimene rääkis 1988.aasta alguses siiralt kompartei mõjuvõimu tõstmisest ja komparteisse vastuvõtu tähtsusest?
Aga näete, räägiti, sest keegi ju ei kahtle, et Ansipil mõistust ei ole.
Küsimus taandub moraalile ja enesesalgamisele.
Paavsti leinates võiks ka Eesti poliitilise elu särav komeet Andrus Ansip hetkeks süveneda enesesse, mõtiskleda Karol Wojtyla sõnumi üle, mis viis moraali võiduni ebamoraalse kommunistliku režiimi üle. Või kasvõi selle üle, miks ei suutnud eestlased kommunistide vastu rajada sellise üksmeelse boikotisüsteemi nagu taanlased Teise maailmasõja ajal. Võin ette öelda.
Sest iga taanlane boikoteeris isikliku panusega üleüldisesse rahvuslikku vastupanusse, reetureid peaaegu ei leidunud. Ansipi osalemine EKP Tartu Rajoonikomitee orgosakonna koosolekul, kus purtsatati välja, et „liiga vähe on arreteerimisi“, räägib andruse eest ise. Masendav lugu igal juhul.
Loe protokolli! Protokoll 15.01.1988
