Milleks on eestlasel üldse vaja püsima jääda?
Aga mis juhtub, kui naised nüüd mõttest kinni hakkavad ja usinalt sünnitama kukuvad? Fantaseerigem.
Sünnitusealisi naisi on Eestis hea hulk, aga oletame, et 100 000 neist otsustab kohemaid rasestuda, mis ka aasta jooksul aset leiab, ja teha nii kolm aastat järjest. Järgmise kvartali jooksul hulluvad kõigepealt naistearstid ja seejärel jõuab info valitsusse, kes moodustab kriisikomisjoni.
Üheksa kuud hiljem ollakse ajutiste sünnitustelkide abiga valmis vastu võtma 270-275 sünnitust päevas. Valitsus laenab raha emapalkadeks ja 100 000 naist on töölt vähemalt kuus aastat eemal.
Titekisa tõuseb taevani, elukvaliteet peredes langeb murukamarast madalamale, korterid jäävad kitsaks, lasteaedu ja -sõimi ei jätku. Koolid jäävad kitsaks ja pedagooge tuleb mujalt sisse tuua, mis sellest, et nad eesti keelt ei oska — õpime nende keele ära. Kõik selle nimel, et eestlased jääksid püsima!
Küsin küüniliselt: mis on selle püsimajäämise mõte? Juba Sokrates juhtis tähelepanu faktile, et molluskid on Pireuse sadamas püsinud enam kui aastatuhandeid — ent milles seisneb nende eriline väärtus?
Kas püsimajäämise mõte peitub selles, et seitsmekümne aasta pärast on meil kordi rohkem pikaealisi pensionäre, kelle elukvaliteet on madala ja rahvastik vananeb kiiremini kui kunagi varem? On valitsusel sellele küsimusele vastus?
Aga tarkus, mida koolist saab? Täna näikse õppijad olemas olevat vaid selleks, et õpetajad paremat palka saaksid. Riiklik tellimus haridusele tundub olevat selleks eraldatud raha põhine. Sest vaatamata röögatutele edusammudele kas või keevitamise valdkonnas tuleb keevitada oskavaid inimesi ikkagi mujalt sisse tuua.
Kuni selline kahtlus mu hinges püsib, seni soovitan kõigile õppijaile püstitada endale kodupõhine õpieesmärk ehk siis õppida selle nimel, et oma kodus oleks hea olla. Aga oma koju me ei osta tööriistu selleks, et neid oleks rohkem, vaid ikka selleks, et nendega midagi teha, mis elu paremaks muudab.
