Millega tegelevad Eesti SKA kriminalistid?
Kurikaelad on paar sammu ees
Annika Lall on ise ka krimifilmidest mõndagi õppinud. Näiteks aastaid nägi ta televiisorist sõrmejälgede võtmist rahva loobitud tomatitelt, sibulatelt, kurkidelt. Varsti pärast seda filmi loobiti ka Tallinnas USA saatkonna juures köögivilju ja Annika sai päris mitme viskaja sõrmejäljed nendelt kätte. Teises filmis näidati kõnnitee äärekivile jäänud jälgede esiletoomist liimikapis. Ka seda nippi on ta kasutanud.
Kuid filmide tegemist ta erilise innuga siiski ei tervita. Nimelt oli Eestis periood, mil sündmuskohta ruttavale kriminalistile tulid trepi peal viisakalt tervitades vastu kõigi kohalike telekanalite kaameramehed. Kurjategijad õppisid telereportaažidest mõndagi, käivad politseist ikka paar sammu ees. „Juba Nõukogude ajal kihutasid nad välismaa autodega ja miilits ajas neid oma Žiguliga nõka-nõka taga,” muheleb Annika Lall.
Masin, mis nuusutab
Praegusel kõrgtehnoloogia ajal on paljud seadmed väga head. Näiteks ultraviolettlambid, mis muudavad silmale nähtavaks rõivastesse, põrandavaipadesse ja mujale imendunud vere-, higi-, sperma- ja süljepiisad. Eestis on selline lamp igas prefektuuris. Ka filmides populaarne suitsetaja DNA sigariotsalt kättesaamine pole probleem. Ainuke erinevus „CSI kriminalistidega” võrreldes on, et ekspertiisi järjekorrad on Eestis pikad.
Eesti kohtuekspertiisi ja kriminalistika keskusel on ka seadmed, millega saab suurema vaevata teada, kas telefoni teel näiteks koolile pommiähvarduse teinu hääl langeb kokku kahtlusaluse omaga. Väljapressijad, ahistajad ja muidu tüütajad saadakse hääle järgi kätte.
Ja kõige kroon – nuusutav masin. Eestiski on gaasikromatograafmassispektromeeter. Sellega on võimalik kindlaks teha isegi seda, kas eri riikidest toodud narkootilised ained pärinevad samast narkolaborist. Kuid ka koeri osatakse tänapäeval (soomlaste abiga) väga hästi välja õpetada. Pärast tulekahju kustutamist leiab haritud koer tuha ja tukkide hunnikust päris ruttu koha, kuhu süütaja bensiini kallas.
Tööd koju kaasa ei võta
Kes kavatseb Paikuse politseikooli astuda, peab oma närve kindlasti kontrollima, arvab Annika Lall. Tema üks mahukamaid töid on olnud Tais tsunamiohvrite tuvastamine. Kuu aega keset ülestursunud laipu 45-kraadises palavuses – igaühele see ei sobi.
Enda kohta ütleb Annika Lall, et tema tööd koju kaasa ei võta – pärast laipade uurimist magab ta rahulikult välja. „Karta tuleb elavaid, mitte surnuid,” on tema filosoofia.
Annika Lalli tutvustab mulle oma laboris kingalusika moodi eset ja ütleb: „See on laibalusikaks, kuid mitte laiba toitmiseks, vaid temalt kudede võtmiseks.” Televiisorist krimifilmide vaatamist nimetab Lall süvaõppeks. Kui lisada siia juurde tema hiljutine teaduskraadi kaitsmine Peterburis (sõrmejäljed ja külmrelvad), siis näeme, et Annika Lall sobiks hästi „SKA kriminalistide” seriaali värvikaks tegelaseks.
Kriminalist peab olema tugev. Eelolevast sügisest on Paikusel tütarlaste füüsilised vastuvõtukatsed sama rasked kui noormeestel, ka naispolitseinik peab kurikaelast üle olema. Loodetakse, et karmimate katsete puhul ei kasva naisüliõpilaste arv õppijate hulgas üle poole – see probleem kimbutab enamikku kõrgkoole.
Annika Lall tõmbab lõuga üle kolmekümne korra. Tal on olnud odaviskes Eesti noorte-, juunioride ja täiskasvanute meister, NSV Liidu meistersportlane. Tema nimel on Eesti viies odaheitetulemus (vana odaga). Ta on hea laskja, saab Makarovi püstolist liikuvale märklauale pihta. Kuid ta ei käi laskmist kuigi tihti harjutamas ja loodab väga, et ei pea iialgi kellegi pihta tulistama. Rahumeelse odaheitjana, nagu ta ütleb, ei käi ta kuigi tihti ka enesekaitsetrennis.
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest.
