Mitte jätkuvad metsavargused koos kahtlustusega korruptsioonis ja mõrvadebuumis, mitte vanarauatükkideks lõigatud autod, mitte Narva sarimõrvad, mitte politseülema mitmekordsed seadusrikkumised, mitte prokuratuuri ja kohtunike mõned kahtlased otsused, mitte maksuameti seaduste piirimail kõikumised ja just äärealadel ettevõtluse hävitamine, rääkimata sellest paketist, milles vanglast kasuisaks maabunu õudusteod…võtke siis arutluse alla vangla kasutegur või sotsiaalne rehabilitatsioon.Või oleks ikka kohta surmanuhtlusel? Või naiste lõputu üksildus tänases Eestis.

Aga autoliisingud.
Kui keegi oleks liisinud lennuki? Kuidas siis oleks suhtutud? Kas lennuki liisija oleks vinge poiss või tellitaks palgamõrv? Aga jalgratta?

Edasi  — marksistlikult: kvantiteedi üleminek kvaliteediks ja vastupidi (vist Engels rääkis joobe üleminekust pohmelliks): kui kaugel on/peaks olema Riigikogu liige, et teda võiks rahu ja rõõmuga materdada? Kui lähedal peaks ta olema, nii et kui kutsuda teda endale külla ja ta tulebki, siis oleks potentsiaalne materdaja lugupeetud inimene lugupeetud inimeste seltskonnas?

Aga märk see hinnnag on, just irratsionaalsed märgid kannavad sootsiumis erilist infot. Vist siiamaani küsitakse rahvalt, kuidas on president/peaminister/riigikogu spiiker oma ülesannetega hakkama saanud. Kas keegi teab, mis need ülesanded on? Kui küsida esimeselt vastutulijalt, mis on riigikogu liikme ülesanded — kas ta teab? Aga kui küsida riigikogu liikmelt endalt — kas ta teab? Kas mitu parlamentääri teavad ühtesid ja samu ülesandeid? Ja mis on nende tegevuse eesmärk pikemas perspektiivis? Kas keegi üldse teab? On jah olemas kodukord ja töökord ja õigusi-kohustusi reguleerivad seadusesätted. Ent siiski: patuoinas on see, kes hääletamiselt puudub, tõsi küll, suurem patuoinas on ta siis, kui kuulub koalitsiooni, sest puudumine võib tähendada seadusesätte mitteläbiminekut. Kui täpselt ta teab, mille poolt hääletab, on iseküsimus. Opositsioonis olles on valijatega kohtamas käia olulisem ülesanne, ja muidugi koaltsiooni kritiseerimine igas võimalikus kanalis. Kas see tähendab, et Riigikogus on automaatselt kahte lehte ülesanded?

Valijate huvide tundmine — aga kuhumaani? Kas valja = rahastaja? Näiteks ravimifirmade huvidest oleme ju mõndagi kuulnud. Metsavahikohtade ärakaotamisest samamoodi. Kas see ongi samal ajal valija huvi? Ja mitu valijat sellise ühishuviga on kriitiline mass?

Kas rahvas (mida iganes see sõna tähendab) igal juhul teab kõige paremini? Kas riigikogu liikmel on kohustus teada kaasaegseid suudumusi valdkonnas, mille poolt/vastu ta parasjagu hääletab? Kas ta peaks arvestama, mis hakkab juhtuma lähitulevikus või kaugemas tulevikus või peaks ta meeldima ainult nüüd ja praegu? Aga kuskohalt ta oma teadmised ammutab? Komisjonide nõunikel on väga täpselt määratletud ülesanded ja ehkki ametnikke põhjata on hea toon, on neil tööd kõvasti (sageli ongi nad ainsad, kes teoreetiliselt midagi teavad hääletamisele minevast probleemist), fraktsioonide nõunikel on teised ülesanded. Ja siinkohal ma ei räägigi tittnõunike buumist, kel esimesegi hariduse omandamisega probleeme, see-eest aus silmavaade ja usk erakonna homsesse tähena laubal kiirgamas. Õnnetuseks nad saavadki poliitikuks — ilma hariduseta, muu kui poliitiku elukogemuseta ja täies teadmises, et seda kõike polegi vaja, liigne teadmine segab poliitilist otsuselangetamist.(ehk poliitiku keeles: valija huvide eest seismist).

Kus tekib erinevate erakondade vahel ühisosa, nii paljugi et aru saada, mida teine pool mõtleb? Teatavasti on sotsiaalsetel gruppidel erinev sõnavara. Kust tekib see sõnavara ühisosa riigi valitsejate ja kodanike vahel?

Praegu on näivus tegelikkus. Soe käepigistus ja sõbralik pressiesindaja tagab 3/4 edust, raha lõhn samas proportsioonis ebaedu.

Kas pole saabunud aeg teistsugusteks nõudmisteks Riigikogule kui organistasioonile? Ja populistlik saadikute arvu vähendamise projekt on ilmselge hämamise projekt.