Millal osta “suurem kampsun”?
Väike olemine ei tähenda, et peaksime enda jaoks mingi maailmast erineva mõõdupuu tegema, kus tinglikult on üks meeter 6 korda lühem, et oleks põhjust suurte süsteemide soetamist õigustada. Aga umbes nii tundub, kui peetakse vajalikuks kirjutada nagu oleks juba üle 500 miljoni krooni käivet tegevale firmale vaja SAP’i või Oracle’it. Mujal maailmas on see piir kusagil 3 miljardi kroonise käibe juures (IDC jaoks algavad suurettevõtted alates 250 mln USD käibest).
On siililegi selge, et maailma majandustarkvara tippu kuuluvatest pakettidest nagu SAP, Peoplesoft, Oracle, Baan (large enterprise ERP — enterprise resource planning, Tier 1) rääkimine kui meie suurfirmadele vajalikest alternatiividest on pigem tarkvaramüüjate kui ettevõtete huvides. Miljoneid kroone maksvate ning pika, põhjaliku ja kalli evitusprotsessiga süsteemide kasutuselevõtmine on majanduslikult kasulik väga harvadel juhtudel.
Seda näitab ka statistika: Eesti üle 100 miljoni kroonise käibega firmadest kasutab suuri ERP süsteeme mõnikümmend ettevõtet ehk ca 6%. Nendelgi juhtudel on enamasti käigus vaid süsteemi üksikud osad (nt finantsarvestus). IDC uuringu põhjal ilmnes, et nt 2002. aastal oli SAP ja Oracle’i litsentside ja arendustasu müügikäive vastavalt 8,6% ja 12,6% majandustarkvara turul tehtud kogukäibest (mis oli ca 55 mln krooni). Sisuliselt võib väita, et tark on nende pakettidega tutvuda puhtalt silmaringi avardamise mõttes, kuid enne nende kasuks otsustamist tasub kindlasti kaaluda oluliselt odavamate keskklassi pakettide kasutusvõimalusi.
Keskklassi (mid market, midrange, Tier 2) majandustarkvara on Eesti suurfirmadele juba hulga sobilikum. Eestis pakutakse Microsoft Business Solutionsi tooteid, Hansa Financialsit, Scalat ja Agressot, kui tuntumaid nimetada. Kuid jällegi — need tarkvarapaketid on suunatud firmadele, kus süsteemi samaaegsete kasutajate hulk ulatub mitmekümnest kuni sadade töötajateni. Suuremad projektid maksavad loomulikult miljoneid ning jällegi tuleb teha tõsine tasuvusanalüüs enne otsustamist.
On üsna tõenäoline, et nende pakettide hulgast leiavad Eesti suurimad firmad endale palju mõistlikuma alternatiivi kui Tier 1 toodete hulgast. Seda kinnitab statistika: Eesti üle 100 miljoni kroonise käibega firmadest kasutab kesksuuri ERP süsteeme paarsada firmat ehk ligemale 40%. IDC uuringu tulemusel olidki kolm suuremat MBS–i (koondades viie erineva tarkvarapaketi käibed), Hansa Financials ja Scala, hõlmates üle poole turu kogukäibest. Seejuures eraldivõetuna oli 2002. a edukaim Hansa Financials, mille arvele langes 16,2% litsentside ja arendustasu kogukäibest.
Kevadel–suvel 2003 tehtud uuringu tulemusena selgus, et pooled Eesti üle 100 miljoni kroonise käibega firmadest kasutavad aga majandusarvestuses tüüpilisi väikefirma lahendusi! Seejuures on kasutusel päris palju kodumaiseid pakette (SAF, RV–Soft, Tresoor, Taavi, Merit, VERP jne). Rahvusvahelistest domineerivad Hansa väiksemad paketid (HansaRaama, Office/2). Paljudes firmades on peetud küll plaani võtta kunagi kasutusele keskklassi tarkvara, kuid rahalistel kaalutlustel on otsustamist edasi lükatud. Tegelikult kajastab see pilt täiesti normaalset olukorda, sest rahvusvaheliste skaalade järgi kuulub suur hulk meie TOP 500 firmadest nn small business (Tier 3) ehk väikefirmade segmenti. Ja selle sektori firmal ei pruugi enam ära tasuda ka keskklassi tarkvara evitamine.
Oma „klassikuuluvusest” mittelähtuva tarkvarapaketi kasuks võivad panna mõtlema mitmed tegurid: keerukas äriprotsess, suur tehingute maht, palju samaaegseid kasutajaid. Ühest ja üldist reeglistikku valiku teostamiseks ei ole ning igal konkreetsel juhul tuleb lähtuda lahendamist vajavast olukorrast.
Enamasti tuuakse oma investeeringute kaitseks äriprotsesside suured nõudmised ja keerukus, mis nõuab laialdast ja põhjalikult välja arendatud funktsionaalsust, mida leiab väidetavasti ainult kõige suuremates majandustarkvara pakettides.
Oma kogemustele (sajad majandustarkvara juurutused) tuginedes võin kinnitada, et enamasti piisab odavamast keskklassi tarkvarast (nt Hansa Financials), sest paketid on kohandatavad ja parametriseeritavad. Kallima hinnaklassi rakendused ei sisalda olulisel määral rohkem valmisfunktsionaalsust ning nende juurutamine on kallim. Praktikas on nii mõnelgi juhul nö mõõdust suurem pakett valitud mingi soodustuse ajendil (nt on tavaks turupositsiooni hõivamisel teha algul olulisi hinnaalandusi), kuid siin peab arvestama, et edasine tugi ja hooldus lähevad alati kallimaks kui algselt lubatud.
Soodustuse ja turundusjutuga saab „ära rääkida” enamuse ettevõtteid, kuid kas sellisel teel omandatud süsteem ennast tegelikkuses ära tasub, selgub alles tööde käigus. Kuna suured süsteemid on üldjuhul keerukamad, siis esimeseks probleemiks on odavalt kätte saadud supertarkvara puhul tema sisuline juurutus.
Räägitagu mida tahes, kuid elu on näidanud, et suure süsteemi evitamine on suur projekt ja mingi kiirmeetod on lihtsalt paljude asjade tegemata jätmise meetod. Rahalises mõttes on siin aga kokkuhoid täiesti vale koha peal — kui saime suure paketi väikese hinnaga ja kasutame seda kui väikest paketti, siis milleks üldse oli suurt süsteemi vaja vaadata?
Vähe usutav, et mõnele firmajuhile on oluline, kas andmeid töödeldakse Baanis või Hansas, tähtis on tulemus ja tulemuseni jõudmise kvaliteet. Iga terve mõistusega inimene valib parima hinna/kvaliteedi suhtega lahenduse ja nagu eeltoodud statistikast ilmneb, on Eesti suurfirmades õnneks piisavalt kainet meelt.
Edasi loe Arvutimaailma paberväljaandest. Tellimiseks kliki siia
