Mikser: suured riigid on oma luurevõimekuse tagasi Venemaa poole pööranud
Mida tehakse selle 20 miljoni dollariga, mille ameeriklased Ämari lennubaasi jaoks anda lubasid?
Põhimõtteliselt on need plaanid meil teada. Ma väga detaili ei läheks. Ämari õhuväebaas on kaitseväele erakordselt oluline objekt. Ta on oluline ka Balti õhuturbele ja nagu president Obama Eestit külastades kinnitas, ka ameeriklased näevad Ämari õhuväebaasi regionaalse väljaõppekeskusena, kus Ameerika Ühendriikide lennuvägi saaks läbi viia väljaõpet koos NATO partnerite kui teiste regionaalsete partneritega. See tähendab tervet hulka olulisi investeerinuid, mis on vaja teha.
Kas uudiseid ameeriklaste materiaalsest toetusest Eesti riigikaitsele on veel oodata?
Ukraina kriisi puhkemise järel tekkinud liitlaste uus heidutushoiak tähendab, et ollakse alliansi idapoolsetes liikmesriikides kohal, siin roteeritakse erinevaid üksuseid, erinevaid võimeid. Siia eelasetatakse teatud staabielemendid, teatud varustus, ajakohastatakse kaitseplaane, et nad oleksid väga kiirelt rakendatavad. Luuakse uued kriisireageerimisjõud, mis on vajadusel väga kiirelt ümberpaigutatavad. See on väga kompleksne lähenemine. Baaside kontseptsioon on inimestele väga lihtsalt mõistetav, aga tegelikult on heidutushoiak oluliselt detailirohkem. Mis puudutab hankeid, siis tõesti, kolmanda põlvkonna tankitõrjesüsteemide hanke tõime ajas ettepoole, osaliselt ka seetõttu, et pingestunud julgeolekuolukord seda nõuab. Suures plaanis on meil pikaajalised hankeplaanid paigas, suuri võimearendusi tuleb planeerida pika aja peale ette, reeglina jaotuvad nii tarned kui maksed mitme aasta peale.
Kui tõsised on Läti ja Leedu kaitsekulutuste tõstmisel?
Need numbrid osakaaluna SKTst kahanesid viimastel aastatel ikka väga-väga väikesteks. Ukraina kriis tõi muutuse, toimunud on pööre õiges suunas, aga praegune ajaperiood on liiga lühike hindamaks, kas praegune pööre on pöördumatu ja piisav. Ma väga loodan, et on. Mulle on kinnitanud nii Läti kui Leedu kolleegid, et nende valitsustel on visioon, kuidas tegelikult jõuda nähtavas perspektiivis kahe protsendini ja kuidas oma kaitsekulutusi sellel tasemel ka edasi hoida. Poliitilisel tasemel on kinnitus väga tugev. Mitte igal pool Euroopas pole see trend nii julgustav.
Ukraina kriisi puhkedes olid Eesti kaitseväelased rahul, et Eesti oli julgeolekuolukorda õigesti hinnanud. Kas see rahulolu oli õigustatud või oli toimunul Eestile siiski mingi oluline õppetund?
Ukraina kriisi on hästi palju kirjeldatud kui äratuskella, mida ta kahtlemata oli paljude riikide jaoks. Mitmetes Euroopa pealinnades arvati, et nüüd, kui traditsioonilised julgeolekuohud on laualt maas, peame me mõtlema, millega me tegeleme, milliseid kaugeid kriise aitame reguleerida jne. Eestis ei ole niisugust vaadet maailmale iseseisvumise taastamisest kunagi olnud. Me oleme oma riigikaitset üles ehitanud ühest konkreetsest ohust lähtuvalt. Meie ohupilt ei ole nii dramaatiliselt muutunud kui teiste Euroopa pealinnade jaoks.
Võime olla rahul, et olime teadlikud sellest, et Kremlis elab edasi ekspansionistlik imperialistlik ambitsioon, et Putin ja tema lähikondsed käsitlevad jätkuvalt Eestit ja teisi meie lähiriike oma huvisfääri kuuluvatena. Võime olla rahul, et meie nägime neid ohte adekvaatselt ette. Selles Ukraina vastases agressioonis, selles, kuidas toimus Krimmi annekteerimine, oli ka üksjagu üllatavat, ei saa öelda, et Eesti oleks osanud detailselt ette näha, mis hakkab Ukrainas juhtuma. Aga üldiselt selles, et imperiaalne ambitsioon elab ja Putin on valmis muude vahendite ammendumisel kasutama ka sõjalist jõudu oma naabrite vastu, selles ei olnud meie jaoks midagi nii väga üllatavat.
Teiseks, meie pädevad ametkonnad hoidsid Venemaal toimuvat oma radariekraanidel. Ka paljud meie liitlased olid oma luurevõimekused ja situatsiooniteadlikkuse tekitamise võimekuse pööranud hoopis teistesse ilmakaartesse, jälgisid Lähis-Ida, Aafrikat, midagi kolmandat. Siin võime olla rahul ja öelda, et jah, meie suutsime kriisi varajases faasis pakkuda väga palju sisendit kollektiivsesse situatsioonipilti, aga teisest küljest on seal murelik noot, sest pole normaalne, et Eesti suurune riik pakub proportsionaalselt nii suure osa sellest pildist. Viimase poole aasta jooksul on see jällegi muutunud. Suured riigid on oma luurevõimekuse tagasi Venemaa poole pööranud.
