Miks vene kool jääb eesti koolist maha?
„Eesti kooli õpetaja pole pidanud endale ka pidevalt kõike emakeelde tõlkima: ministeeriumi ja haridusosakonna tsirkulaare, aineolümpiaadide juhendeid, projekte. Eestis ilmub õpetaja toetamiseks palju erialakirjandust ja elektroonilist materjali, kuid peaaegu kõik sellest on vene õpetajale kättesaadav ainult eesti keeles.”
Igor Kalakauskas kurdab, et vene õpetaja peab küll eesti keelt õppima, kuid praegu pole enamik nii hea eesti keele oskuseni veel jõudnud ja tõlkimiseks kulub väga palju aega.
„See aeg on isiklik aeg ja palka selle eest ei maksta. Ja ega vene õpetaja ainult endale tõlgi. Põhikoolis ei pea vene lapsed veel valdama eesti keelt tasemel, mis võimaldab ülesannete tekste kiiresti ja vabalt tõlkida. Seepärast tõlgib õpetaja ülesanded ka neile. Seegi tähendab õpetajale tasuta tööd,” pole Kalakauskas rahul.
„Tõsi, vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel on Venemaa, kus ilmub massiliselt venekeelset õppematerjali. Kuid Venemaa õppekaval on meie õppekavaga iga aastaga järjest vähem ühist ja sealsete metoodiliste materjalide kohandamisele kulub niisama palju aega kui eesti materjalide tõlkimisele vene keelde.”
Keelenõuded muutuvad üha rangemaks ja vene õpetajale korratakse pidevalt, et ainult see on hea õpetaja, kes suudab mis tahes hetkel hakata eesti keeles õpetama. Pedagoogi professionaalsed oskused ei huvita enam kedagi, on Igor Kalakauskase seisukoht (Vaata artiklit).
Toimetuse palvel on kommenteerinud teemat Agu Laius.
Agu Laius: Arengut pidurdab vastuseis
Ikka ja jälle, eriti enne valimisi, ilmub kuskilt nagu nõiaväel välja halamine vene koolide ja õpetajate raske olukorra üle. Mida need artiklid taotlevad? Kas lahenduste leidmist probleemidele ja üheskoos samas suunas liikumist? Seni ei ole kahjuks juhtunud lugema ühtegi konstruktiivset kirjutist sellel teemal.
Igor Kalakauskase mõtted ei erine senistest kuidagi: keeleinspektsioon on paha, õpetajad on väsinud, peavad palju tööd tegema, täienduskoolitus on vilets, õpilastele tehakse liiga. Ja nagu sellistes artiklites tavaks, puistatakse ikka kuhugi jutu mahendamiseks sisse, et „riigikeele õppimise vajalikkust ei sea keegi kahtluse alla”. Siis aga, selle asemel et arutleda, kuidas Eesti inimesed riigikeele kõige paremini omandaksid, tuuakse esile hoopis argumendid selle vastu. Nii juba 20 aastat järjest!
Autor kurdab, et vene õppekeelega koolides on vaja tegelda palju endale tõlkimisega: ametlikud „tsirkulaarid”, juhendid, projektide dokumendid, vaidlustab ainete õpetamise eesti keeles jne. Tunnistab, et Eestis ilmub palju erialakirjandust ja elektroonilist materjali, ja kurdab, et Eestis on see eesti keeles! Püüab igati näidata, et vene õppekeelega koolide õpetajad ei peakski eesti keelt valdama. Kutsubki koole „vene koolideks”. Autori Eesti riigi ja Nõukogude Liidu demagoogilised võrdlused on aga lausa kurjast. Üsna hästi avab autori seisukoha kurtmine, et Venemaa õppekaval on meie õppekavaga järjest vähem ühist.
Mina aga kurdan vastu, et miks on Eesti riik olnud 20 aastat nii tolerantne, paindlik ja järeleandlik. Alles nüüd jõuame selleni, et mõned ained gümnaasiumis peaksid olema eesti keeles. Gümnaasiumi on jõudnud lapsed, kes on sündinud taasiseseisvunud Eestis. Terve inimpõlv on kaotatud ja probleemid lükatud uuele põlvkonnale. Lükatud, sest otsustajad ei ole olnud otsustavad, osa poliitikuid on kasutanud olukorda vaid valijahäälte hankimiseks, lubades ise seda uskumata aina ja aina uuesti teist riigikeelt. Osa inimesi lollitatakse nii muidugi ära.
Õpetaja potentsiaal on keelteoskuses
Oma tööd peab õpetaja suutma teha selle riigi keeles, kus ta elab. Sellele vastuseismine on üleskutse süvendada vene õppekeelega kooli mahajäämust veelgi hoogsamalt. Õpetaja teadmised, oskused ja võimed arenevad parimalt, kui ta suudab ennast täiendada mitmes keeles. Selle hulka kuulub võime osaleda eestikeelsetel koolitustel ja saada aru eestikeelsetest juhendmaterjalidest. Selles on vene või mis tahes muud keelt valdavate õpetajate suur potentsiaal.
Venekeelsed õpetajad on kakskümmend aastat, paljud kauemgi, elanud Eestis. Praegune eesti keele mitteoskamine ja „suutmatus Eesti ellu sisse elada” tuleneb vaid kaua kestnud suhtumistest ja hoiakutest, mida Eesti riik on kahjuks sallinud liiga kaua. Just õpetajad lisaks poliitikutele ja poliitajakirjanikele on neid hoiakuid süstinud ka lapsevanematesse ja nii vähendanud ka uue põlvkonna hakkamasaamise võimalusi Eestis. Teadlikult on tehtud kahju oma lastele.
Muukeelsete perede lapsevanematel oleks aeg silmad avada ning ise enda ja oma laste tulevikku kavandada. Kui see on seotud Eestiga, on esmaoluline eesti keele oskamine juba lasteaiast. Kui Eesti riik ei suuda seda pakkuda, siis näen küll põhjust seda väga häälekalt nõuda.”
