Meenutuseks ravikindlustusest: haigestumise korral maksab 4. kuni 8. päevani hüvitist tööandja, alates 9. päevast haigekassa. Seega soov võtta töövõimetusleht jätab inimesed vähemalt kolmeks kalendripäevaks rahata. Kindlasti on töövõimetuslehe kolm esimest rahata päeva tengelpungale valusad, aga need on vähemalt õiglased. Võib ju väita, et "kes ei tööta, see ei söö". Vaevalt, et need kolm päeva nüüd nii rängad on, et jätavad inimesed nälga. Pealegi vähegi vastutusvõimeline inimene kogub headel aegadel raha mustadeks päevadeks, sest see annab kindlustunde tuleviku suhtes.

On ebaõiglane, et töötaja haigestumise korral peab maksma tööandja (4. - 8. päev), sest sellel ajal langeb tööandjale topeltkoormus. Kuna töö on vaja ikkagi ära teha, siis peab tööandja leidma haigestunud töötajale asendaja, kes reeglina teeb seda oma põhitöö kõrvalt. Väga tõenäoliselt tuleb tööandjal maksta asendus- või ületunnitasu ning samal ajal ka haigushüvitist. See on äärmiselt ebaõiglane ja siit koorubki põhjus, miks ei julgeta õigel ajal võtta töövõimetuslehte. Veel tasuks mainida, et seoses uue töölepinguseadusega on seaduslik alus vallandada töötaja ka tema haiguse ajal, kui ta ei ole võimeline pikka aega oma tervisliku seisundi tõttu täitama tööülesandeid. Kui pikk on pikk periood, seda seadus ei defineeri. Nii ongi keskmisel töötajal alateadlik hirm, et ka nädalase haiguse korral võib saada töölepingut üles ütleva sõnumi.

Kallid seadusteloojad, palun lõpetage olukord, kus tööandja peab maksma töötaja haigestumise eest. Kohe mitte ei sooviks enam olla olukorras, kus kolleegid (sarnase positsiooniga töötajad) vaatavad mind vihase pilguga, kuna minu nohune nina võib ka neid nakatada. Samal ajal ülemus (ja temast kõrgemal seisvad isikud) vihjavad tööaja rikkumisele ja usalduse kaotamisele.  Ma lihtsalt ei saa aru, miks peaks  töötaja haigestumise kulu kandma tööandja.