Miks õpetajat kahtlustatakse koolis ööbimises?
Neeme Katt,
Jõgeva ühisgümnaasiumi keemiaõpetaja:
„Kuna olin Saksamaal üliõpilasmalevas, jõudsin oma esimesel tööaastal Jõgevale alles 2. septembril. Kooli jõudes sain teada, et mul tuleb anda kohe kuus tundi, neist viis bioloogiad. Olin tööle võetud küll keemiaõpetajana, aga bioloogiaõpetaja oli ära läinud ja nii pandi ka tema tunnid mulle. Seisin siis 7. klassi ees ega osanud midagi rääkida. Ütlesin, et kordame eelmisel aastal õpitut. Võtsin laualt astri ja küsisin, mis osad sel on. Öeldi, et õis, vars, lehed, aga siis hakkas esimese pingi õpilane (praegune tuntud bioloog) põhjalikult selgitama, millised servjad ja roodsed astri lehed on. Ehmusin selle peale ära, panin lille vaasi tagasi ja ütlesin, et räägime parem Saksamaast. Rääkisingi sel päeval kõikides klassides Saksamaast.
Terve esimese kuu võtsime kolhoosis kartuleid. Vihma sadas, elasin ühiselamutoas, kus kütet ei olnud, riided olid kogu aeg märjad. Kui tunnid lõpuks peale hakkasid, oli vaja ruttu hindeid saada. Tegin kõikides klassides kiiresti kolm tunnikontrolli ja sain kuulsaks kahtede suure hulgaga. Pärast esimest veerandit tuli ministeeriumist brigaad kooli kontrollima ja siis sain nende kahtede pärast nii põhjalikult piki päid ja jalgu, et hakkasin mõtlema, kas ma üldse tahan õpetaja olla.”
Lauri Leesi,
Tallinna prantsuse lütseumi direktor:
„Meenub naljakas seik esimesest tööaastast Gustav Adolfi gümnaasiumis. Andsin tundi neljandas või viiendas klassis, kus teiste õpilaste hulgas oli muide ka Tõnis Lukas. Klassiruum asus esimesel korrusel, oli ilus kevadine aeg, aken lahti. Äkki märkasin, et mingid poisid huligaanitsevad hoovi peal. Hüppasin pikemalt mõtlemata aknast välja ja kutsusin poisid korrale. Nad ei osanud oodatagi, et uus õpetaja nii kiire on. Tõnis Lukas on mulle öelnud, et ta mäletab seda juhtumit hästi.”
Missugused kogemused on esimestest töönädalatest tänastel noortel õpetajatel? Oma muljeid jagavad TLÜ Haapsalu kolledži tänavu lõpetanud ja programmi „Noored kooli” julgustusel õpetajaks hakanud noored pedagoogid.
Ott Anari,
Oru põhikool Harjumaal:
„Esimesel septembril oli pisut kõhe, ma ei kujutanud hästi ette, kui suured või väikesed 7. klassi lapsed õieti on. Kui neid lõpuks koridoris nägin, sain aru, et täitsa parajad. Algul püüdsin nendega 6. klassis õpitut korrata, aga kui sa pole neid ise õpetanud, siis ei tule sellest suurt midagi välja. Nii hakkasingi uut osa võtma.
Vahel lähevad tunnid huumorivõtmesse. Näiteks rääkisime ajalootunnis küttidest ja korilastest. Ütlen: „Küttimas käidi tavaliselt…” Õpilane: „Nädalavahetustel!” Kõik: „Hahahahahhaaaa!” Mina: „Nunn on...” Õpilane: „Naismunk!” Jälle naer.
Korter on mul kõige ausam, mis olla saab. Wifi ja digitelevisioon on olemas. Elion saatis isegi šokolaadi ja tänas, et nende kliendiks astusin. Koos õemehega ehitasime magamiseks kõrge lavatsi, mille alla palju asju ära mahub. Kirjutuslauda mul veel ei ole, sest abikaasa pole suutnud sobivat välja valida, aga see asi ei põle – proovin koolis nii palju tööd ära teha kui võimalik.”
Hedi Aro,
Püünsi kool:
„Tööpäevad on veninud nii pikaks, et kolleegid on kahtlustanud mind koolis ööbimises. Ega sellest palju puudu ole olnudki. Kõrged kontsakingad lendasid kappi juba esimese tööpäeva poole pealt ning päevad on möödunud suures osas jooksusammul. Aga edasiminekut on märgata. Mobiiltelefoniga enam tunni ajal ei helistata, õpetajat aetakse kasvataja ja emmega segamini harvemini, dressikoti kojuunustamine ei too enam kohe pisaraid silma. Kooli üldkogunemisel oli minu esimene klass hämmingus, kui mõni vanema klassi laps ei tõstnudki sõna saamiseks kätt, vaid hõikas niisama. Meie sihikindlat käetõstmist ei ole see siiski häirinud.”
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
