Mind võttis vastu kottpime surnuaed – kui mitte arvestada üksikuid põlevaid küünlaid. Kuna olin üksi, siis ma lihtsalt seisin nõutult seal kalmistu väravas ja mõtlesin, et kottpime surnuaed on see koht, kuhu ma naisterahvana üksi küll minna ei julge.

Püüdsin teha paar sammu, kuid kohe tekkis uus häda – ma ei näinud mitte midagi! Muidugi on mul meeles umbkaudne tee – ema haud asub umbes 100 meetri kaugusel sõiduteest – kuid pimeduses ei suutnud ma tegelikult haudade vahel orienteeruda.

Näitasin telefoniga teed, kuid sellest ei piisanud. Kui avastasin end ühel haual tatsamas, pöördusin tagasi. Sõitsin linna, võtsin mehe kaasa ja läksime uuesti. Panime küünlad ära, kuid see käik tekitas õõvastust – ei andnud sellist rahu nagu olin eeldanud küünalde panemisest.

Ma ei arvagi, et surnuaiad peaksid tänavavalgustuse tasemel valged olema. Aga seal võiksid olla vähemalt sektorite valgustuspostid või mingigi sarnane märgistus. Praegu on need õhtupimeduses täiesti kaitsetud kohad.