Miks mees ei kõlba soovoliniku ametikohale?
Maikuu lõpus ilmutas Postimees, kuidas volinikku asuvad abistama veel kolm naist: Hille, Liivi ja Nele. Minu silm ei tunnistanud ühtegi neist abilistest meespoole esindajateks. Tookord lubati, kuidas meeskonnaga, vabandust, naiskonnaga, liitub veel neli liiget. Tänasel päeval ei ole veel ilmunud uudist, mis kinnitaks, et soovolinikule annab nõu ka mõni meeshing.
Möödunud aasta jaanuaris võttis Delfi reporter Ulrika Laan julgelt sõna soovoliniku pädevuse ja ametisse sobivuse koha pealt. Ametisse astudes meenutasid volinik Mari-Liis Sepperi sõnavõtud sisutut rapsimist. Naine ei suutnud endale selgeks teha, mis on reaalne ahistamine ja mis kuulub lihtsa kaubandusliku strateegia alla. Ametnik süüdistas kahte lehte: juuksurisalonge kõrge hinna pärast ning ööklubisid piletita sissepääsu lubamise eest. Viimane pidavat naisterahvastele andma signaali, et nad on objektid, keda lubatakse klubisse tasuta meeste ligimeelitamise pärast.
Kiire vestlus asjassepuutuvate inimestega selgitas, kuidas tegu on lihtsa turundusnipiga. Ega ööklubil pikka pidu pole, kui saal vaid mehi täis lastakse. On igav nii mehepoegadel kui ka koju jäänud neiudel.
Teema pealkirja juurde pöördudes: miks siiski ei antud mehele võimalust erinevate sugude õiguste eest seista? Ilmselt oli lausa ametijuhendisse sisse kirjutatud tungiv soovitus konkreetse soo eelistamiseks konkursil. Siiani on väga levinud arusaam, et just naispool on tugeva ülekohtu all ning maskuliinne ühiskond rõhub õrnemat poolt.
Toon siiski välja mõned aspektid, kus mehed nõu ja abi vajaksid. Kas teadsite, et kogu Eesti peale on vaid mõned üksikud meestearstid? Vastukaaluks jällegi, kui palju on erinevaid naistearste? Isegi sõber Google annab otsingu "meestearstide arv" peale küsimuse: "Kas mõtlesite naistearstide arv?" Kommentaar on liigne.
Lugejad on varasemalt välja toonud meeste liigvarajase suremuse. Terve Eesti on täis üksinda jäänud lesknaisi. Miks see nii on? Ehk voliniku-proua vastaks nüüd?
Traditsiooniliselt peetakse heaks meheks töökat meest. Olgu ta lausa nii töökas, et käigupealt elab üle infarktid ja insuldid. Puhkav mees on tabu ning saab mõne sildi kohe külge.
Kindlasti saab sildi külge ka oma tundeid väljendav mees. Kui ta häält tõstab, on ta vägivaldne. Kui pisara poetab, on kohe liiga naiselik. Mõni lugeja võib väita, et meestele ei ole keelatud oma tunnete väljendamine, kuid kuidas asi reaalsuses välja näeb?
Lõpetuseks leian, et on aeg kõrgeltaustatud võrdse kohtlemise ametniku juures ka meestele ruumi teha. Siiamaani toimunu on meenutanud pigem odavat palagani kui võrdsete võimaluste loomist. Ebavõrdsuse likvideerimist tuleb alustada eelkõige voliniku enda kabinetist.
