Miks me migreenihoos töökaaslast tolereerime, aga puudelisele vaatame viltu?

 (32)
Miks me migreenihoos töökaaslast tolereerime, aga puudelisele vaatame viltu?
Pilt on illustreeriva tähendusegaiStockphoto

Ligikaudu iga kümnes Eesti inimene on puudega ehk 9,5% meie hulgast on määratud puue. Inglaste koostatud raport Disability 2020 toob välja teadlaste prognoosi, et aastaks 2020 omab 60% 50. eluaastates inimestest puuet.

Riikides, kus inimeste keskmine oodatav eluiga on üle 70 aasta (Eesti nende hulgas), elavad inimesed keskmiselt kaheksa aastat ehk 11,5% oma elust mingi puudega. Statistikaameti andmetel määrati 2010. aastal esimest korda puue rohkem kui 20 000 eestimaalasele. Selle põhjustajaks olid väga erinevad haigused, vigastused, traumad ja mürgistused.

Ebaõnn ei küsi inimese vanust, sugu, sotsiaalset staatust, haridustaset ega teisi muidu oluliseks peetavaid omadusi – see võib tabada meist igaüht suvalisel ajahetkel. Eespool toodud fakte teades mõtlen küll, et mul on vedanud. Ka sinul on seni vedanud?

Oletame, et sul ei vea ja pead ühest hetkest alates kogu ülejäänud elu puudelisena veetma, siis kuidas soovid, et ühiskond sind kohtleks? Tahad endiselt ilmselt olla kaasatud, oodatud, tegus, osalev ja respekteeritud kogukonna liige? Muidugi. Nemad soovivad ka.

20. sajandi alguses sai Ameerika president F. D. Roosevelt neli ametiaega järjest edukalt hakkama sügavas majanduskriisis ja sõjas olnud riigi juhtimisega, vaatamata sellele, et teda oli 39-aastaselt tabanud lastehalvatus, mille tulemusel ta kogu ülejäänud elu ratastoolis veetis. Presidendi puudest mitteteadlik tolleaegne Ameerika ühiskond hindas oma riigipead kõrgelt, tema arvele armastatakse panna riigi majanduskriisist väljatoomist, Teise maailmasõja lõpetamist ja palju muud olulist. Kas see sai juhtuda vaid tänu sellele, et Rooseveltil oma tervisehäiret varjata õnnestus? Ei usu ja seda tõestab Wolfgang Schäuble – ratastoolis autoriteet, kes juhib Saksamaa rahanduse käekäiku täna, olles riigi rahandusministri rollis. See on muljetavaldav.

Arstliku ekspertiisi määratud puue ei võrdu totaalse võimetusega tööga hakkama saada ega tähenda seda, et inimesel puuduks igasugune uute oskuste ja teadmiste omandamise võime. Lancasteri ülikooli teadlaste uuringu tulemused väidavad hoopis vastupidist - et sama töö puhul on puudega inimeste töösooritus vähemalt sama hea või isegi parem kui puuet mitteomavatel inimestel, kuivõrd nad on oma töös püüdlikumad. Samuti on nad lojaalsemad tööandjale, ei kipu nii kiirelt tüdinema ega teisi töövõimalusi otsima, mis tuleneb näiteks oskusest olla tänulik.

Statistika näitab, et puudeliste inimeste töölt puudutud päevade arv (haiguspäevad) on enamasti väiksem võrreldes puuet mitteomavate töötajate puudumistega. Puudelise tööjõukulud ei ole puudest tingituna suuremad võrreldes tavatöötajaga, kuivõrd riik toetab tööandjaid erinevate maksusoodustuste, tööturuteenuste ja – toetustega.

2009. aasta üheksa kuu statistika näitas, et eesti inimesed olid rohkem kui 257 000 korda haiguslehel ja keskmiselt oldi sel perioodil haiguslehel 14,9 päeva. 2010. aasta statistika kohaselt vähenes küll haiguslehel olijate arv rohkem kui poole võrra, kuid selle põhjusi võib pigem otsida uuest kehtima hakanud haigushüvitiste maksmise korrast, mitte eestimaalasi unepealt tabanud raudsest tervisest. Migreenihoogudega inimesi või liigesevaludes vaevlejaid sallime seltsilistena sõpruskonnas, kolleegina, trennikaaslasena või kodaniku kultuurinautijana küll. Kui laiendaks tolerantsuse piire veelgi?

Haiguslehel olemine peaks üldiselt viitama sellele, et organismi funktsioonides esineb üldnormist ehk terveks olemisest mingisugune kõrvalekalle, mille tagajärjel on organismi tegevus häiritud. Kõrvalekalle normaalist viitab puudele (millegi puudumisele – tervise puudumine) ja see võib olla kas ajutine või püsiv, progresseeruv, regresseeruv või stabiilne, vahelduv või pidev. Seega kui mõelda nii (kui kõik mõtleks nii), et puue on osa inimeseks olemisest ja seda ei saa inimloomusest lahutada, kuivõrd on igapäevaelu üks osa, siis peaks barjäär "meie ja nemad" vahel lõhutud olema. Teisisõnu me kõik oleme mingitel hetkedel elus olnud ja oleme ka tulevikus puudelised, kuna meie organism ei tööta paraku tõrgeteta.

Roosevelti biograafias tuuakse välja, et presidendi kergelt arrogantne suhtumine asendus südamlikkuse ja lahkusega ning tema arusaamist inimeste probleemidest muutis ning mõjutas suurel määral just tema enda haiguslugu. Meie kõigi võimuses on loobuda ignorantsest suhtumisest ja olla oma tegudes ja sõnades inimlikud. Selleks, et heatahtlik, märkav ja mõistev inimene olla, ei pea mõnd kurba, traumeerivat, šokeerivat sündmust üle elama ega aastaid valu ja kannatusi kogema. Meil, inimestel, on rohkem sarnasusi, kui erinevusi.