Miks me ei hinda armastust?
Me vajame enda ümber sõpru-sõbrannasid, kellele saame kõigest rääkida, kes on meil alati olemas ning keda usaldame. Nad on inimesed, kellest ei usuks eales midagi halba, kelle puhul me ei oska kahtlustadagi, et nad võiksid olla kahepalgelised. Mõni aga ei oska väärtustada seda armastust, mille on saavutanud, hävitades kõik ehitatu sekunditega. Piisab vaid petmisest, saladuse jagamisest kolmandale isikule või lihtsalt kellegi tagarääkimisest. Ühel hetkel mõistlikuna tunduv tegevus võib lõppeda väga kurvalt.
Maailmas on kohutavalt palju enesetappe just nimelt ebaõnnestunud armastuse pärast. Põhjuseid on erinevaid: keegi on näiteks maha jäetud, ei vastata ta tunnetele või läheb ühel hetkel lihtsalt kõik järjest nii valesti, et kõige lihtsam tundub endalt elu võtta. Kahjuks on neid neidusid-noormehi palju, kes kannatavad ega saa oma armastust realiseerida. Mõnikord on põhjuseks kellegi soov lihtsalt proovida, kellegi tunnetega mängida, aimamata, kui palju haiget sellega tehakse.
Miks mõni inimene ei hinda seda armastust, mida talle pakutakse? Miks käitutakse kahepalgeliselt oma sõpradega, kellest tegelikult hoolitakse? Mõnikord käitume hetkeemotsiooni ajel, sest kuidas moodmoodi saaks seletada näiteks oma sõbranna mehele külgelöömist? Teinekord käitume pikemaajalise viha tagajärjel, sest kuidas muidu õigustada sõbrannat-sõpra, kes sinu selja taga sinust halvasti räägib?
Armastus on tunne, mida me kogeme elu jooksul ühel või teisel viisil kõik. Mõni meist oskab hinnata kas või kallistust, mida sõber jagab, lihtsalt seda hetke, mil sõber silma vaatab ja naeratab. Teine ei saa aru isegi sulaselgest eestikeelest lausest "Ma armastan sind." Inimesed on tohutult erinevad: me mõistame tundeid ja sõnu erinevalt, me hindame erinevaid asju. Ühes olen aga kindel - me peaksime kõik hindama armastust, ükskõik, kes meile seda pakub. Me elame vaid korra ning ilma armastuseta oleks see elu siin ikka väga kurb.
