Miks ma peaksin lapse sõprade sünnipäevadele kulutama pool kuupalka?

 (88)
Miks ma peaksin lapse sõprade sünnipäevadele kulutama pool kuupalka?
Foto: Hendrik Osula

Mul on kaks last — tütar on viimast aastat lasteaias ja poeg käib 2. klassis. Niisiis on mu lapsed täpselt selles eas, kus kellelgi pole veel konkreetset sõprusgruppi välja kujunenud ja sünnipäevale tahetakse kutsuda terve klass või lasteaiarühm. Me saame kuus vähemalt kolm-neli sünnipäevakutset ja kuna laps tuleb säravate silmadega ja värviline kutse näpus koju, siis ei saa neid kutseid kuidagi ignoreerida. Tuleb minna, laps ju ootab seda. Muidugi on vahva, et laps saab koos rühma- või klassikaaslastega möllata, kuid see ei ole mingi tasuta lõbu. Alati oodatakse ju ka kingitusi, mis võivad aga kokkuvõttes vägagi kulukaks minna…

Iga sünnipäv, kuhu mu laps läheb, tähendab meie perele vähemalt 8-eurost väljaminekut. Tuleb osta kingitus, lilled ja kaart, ses tühjade kätega ma oma last peole ei saada — nii ei ole kombeks, ega viisakas. Muidu justkui poleks probleemi, kuid ringi vaadates olen mõistnud, et ohhoo, paljud lapsevanemad teevad oma laste klassikaaslastele, kellega nad õigupoolest kohtunudki pole suisa 10-euroseid kingitusi, lillekimbukesest rääkimata. See tekitabki nagu küsimuse, et kui palju üldse sobib kinkida lapsele, kes sinu lapsega võib-olla otseselt nii väga ei suhtlegi. Istub lihtsalt temaga ühes mängutoas või klassiruumis ja peab teda meeles, kui sünnipäev saabumas.

“Too mulle see 35-eurone lego!”

Eelmisel kuul sai mu poeg sünnipäevakutse, millele oli juurde lisatud soovinimekiri. Soovinimekiri! Kas need ei olegi enam ainult abiellujate ja jõuluvana ootavate laste pärusmaa, juba laotakse nõudmised ette ka oma väikestele sõpradele (loe- nende vanematele). Noh, olgu, sain sellest üle, kuid süvenesin siis nimekirja… Mitte üks ese sealt ei maksnud alla 15 euro ja hinnad kõrgusid 35 euroni välja. Ei tasu vist lisadagi, et mina ei valinud sellest nimekirjast küll midagi. Lapsi peole viies küsis sõbranna (kelle poeg mu pojaga samas klassis käib), et mis mina sealt nimekirjast valisin. “Mitte midagi, jube kallid asjad olid,” ütlesin meelega sünnipäevalapse ema kuuldes. Mingeid pilke ma ei saanud ja lähemalt seletama ka ei hakanud, kuid vähemalt sain öeldud, mis tarvis.

Poja esimese klassi lõpuks sai mul kulukatest sünnipäevadest kõrini ja ma seadsin limiidi — 5 eurot kingitusele ja veel paar kaardile ja lilledele. Kõik. Ent ega ka 7-8 eurot pole väike summa, kui kuus tuleb käia neljal sünnipäeval, rääkimata veel täiskasvanute sünnipäevadest, kus tehake üldjuhul kallemaidki kingitusi. Kui arvud kokku lüüa, siis võib kuus kuluda põhimõtteliselt võõraste laste rõõmustamiseks ju üle 30 euro ja ma ei ole nii rikas, et seda endale lubada. Ühelegi sünnipäevale minemata me ei jäta, ent valvas olen siiski ja iga põnni ja tema vanemate nõudmistele järele ei anna.

Miks peaks kogu klass sünnipäevale tulema?

Olgu öeldud, et meie pole kunagi pidanud vajalikuks tervet klassi sünnipäevale kutsuda. Lasteaiatüdruku sünnipäevi peame aga vaid pere ja sugulaste ning paari lemmiku mängukaaslase seltsis. Olen koolipoisil lasknud ise 3-4 sõpra valida, keda ta koju tahab kutsuda ja kõik on kenasti laabunud. Mingeid erilisi kingisoove me esitanud pole, sest ma tõesti leian, et väikesele lapsele piisab täielikult ema-isa ja paari sugulase tehtud kingitusest. Pole vaja teda kümne mõttetu plastmassleluga üle valada. Kui oleme ikka saanud telefonikõne küsimusega, mida lapsele kinkida, olen vastanud, et külalised võivad mitmepeale kinkekaardi või mõne vahva raamatu kinkida.

Olen oma lapsi kasvatanud nii, et nad teavad iga eseme väärtust. Nad hindavad värvilist raamatut, mida pikalt lehitseda saab kõrgemini kui plastmasslelusid, mida reklaamides pähe määritakse. Uue multika DVD on nende jaoks suur ja väga rõõmustav kingitus, nende silmade särama panemiseks pole tarvis maailma suurimat legokarpi või uusimat beebinukku.

Kuidas teil on, kallid lapsevanemad? Kui kalleid kingitusi on teie arvates mõistlik lapse sõpradele kinkida?