Tunnustatud arvamusküsitluste analüütik Jefrey Pollock rääkis vähem kui ööpäev enne valimisi, et sisuliselt kõik arvamusküsitlused näitavad suurema või väiksema ülekaaluga võitu demokraatide kandidaadile Hillary Clintonile. Pollock kinnitas, et kuigi kõike võib juhtuda, siis on säärane eksimine nagu oli Brexiti referendumiga siiski vähetõenäoline …

Läks aga siiski teisiti. Samas Tartu ülikooli võrdleva poliitika professor Vello Pettai arvamusküsitluste ja tegeliku tulemuse erinevuse üle isegi väga ei imesta. „Seda on ennegi olnud. Selliste kandidaatide puhul, kes tõmbavad võrdlemisi palju negatiivsust ja vastuolulisust, nende puhul võib juhtuda ka nii, et inimesed lihtsalt ei avalda arvamust küsitluste puhul,” ütles Pettai. „Tundub, et oluline ja selge osa inimestest jäi neist küsitlustest välja, ei olnud üldse valimis, või olid inimesed, kes tulid omapäi välja ja hääletasid. Kuulda on, et mitmes osariigis oli osavõtuprotsent enneolematult kõrge.”

Ameerika Ühendriikides teevad erakonnad väga palju tööd, et tuua inimesi hääletuskastide juurde. „Räägitakse, et see ground game on sedavõrd oluline, et väga sageli pöörab see situatsiooni teist pidi, kui küsitlused arvavad,” sõnas Pettai. Ta nentis, et presidendivalimiste puhul ei ole need küsitlused ehk varem nii otseselt eksinud, aga paljude kohalike ja osariigi tasandil valimiste puhul on sarnaseid üllatusi olnud. „Nüüd läks lihtsalt suurel tasandil asi teist pidi,” märkis Pettai.

„Ma arvan, et siin võis esimese 12 tunni jooksul näha seda, et valimisaktiivsus maapiirkondades oli suurem kui arvati. Töötati selle nimel, et linnades erinevad valijad võiksid välja tulla Clintoni poolt, siis maapiirkondades ilmselt tulid inimesed ka üllatavalt rohkem. Kui võrrelda mitme osariigi tulemusi nelja aasta tagusega, siis oli näha, et Trump võitis mitmes Michigani maapiirkonnas ja Põhja-Carolinas, kus oli võitnud Obama, ja nii need väiksed võidud tal tulidki. Võtmeosariikides maapiirkondades tulid ootamatult kõik tema poolt massiliselt hääletama.”

Arvamusküsitlusi usutakse nagu ilmateadet

Pettai rõhutas, et küsitlus ei ole mõeldud selleks, et ennustada tulemust, vaid selleks, et hinnata hetkemeeleolusid. Mil määral lõpuks valima tullakse, on aga lõppkokkuvõttes täiesti teine asi. Küsitlustulemus annab lihtsalt hetkepildi, mille alusel võib siiski asju järeldada, loota või karta.

Guardiani ajakirjanik Mona Chalabi kirjutas, et me arvamusküsitlusi võetakse kui ilmateadet ja kuna oldi ametis arvamuste prognoosimisega, selle asemel, et neid kuulata, siis ei osatud Trumpi võitu oodata – kõik teadsid, et Trumpil on 15-protsendiline võiduvõimalus. Chalabi rõhutas aga, et inimesed on oma olemuselt ettearvamatud: nad võivad ümber mõelda, kõhelda, aga ka suisa valetada.

„Teame sellist asja juba aastakümneid. Siin võib analooge tuua ka Eestist – mõni inimene ei pruugi tunnistada, et ta hääletab ühe või teise erakonna poolt, näiteks EKRE, või mine sa tea, võib-olla ka Keskerakonna puhul,” nentis Pettai. Teisalt on vast võimalik, et üha rohkem küsitlustes osalejaid valetab, sest tahab mängida, olla originaalne ja anda oma panus üllatuseks.

”

Paistab, et kordub USA 2000. aasta presidendivalimiste olukord, mil sai presidendiks vähem hääli kogunud kandidaat.

Võib-olla on aga viga siiski küsitlustes endis, et tulemus ei mahu statistilise vea piiresse. Pettai osutas, et Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste puhul saab tegelikult iga osariigi kohta eraldi vaadata, kas seal annab veaprotsendi välja pigistada, sest mõnes osariigis oli võit napp. „Tegu oli väga pretsedenditu valimisega, kus üks kandidaat iseäranis oli võrdlemisi ennustamatu ja ettearvamatu, ja seda ilmselt ka tema valijate puhul. Eks ta üllatas ikka ja jälle siin juba poolteist aastat, aga nüüd on siis kõige suurem üllatus käes,” märkis Pettai.

Sealjuures paistab aga, et kordub 2000. aasta valimiste olukord, mil sai presidendiks vähem hääli kogunud kandidaat. Toona oli selleks vabariiklane George W. Bush, praegu on samuti vabariiklasel Trumpil 59,9 miljonit ja Clintonil 60,2 miljonit häält ning Clintonil enam kui 337 000 häält rohkem kui Trumpil. Siiski on häältearvu poolest seis tasavägine: mõlemad on kogunud umbes 48 protsenti häältest. Valimisaktiivsus oli 2000. aastal märgatavalt madalam. Häälte protsent oli küll praegusega sarnane, kuid häälte andjaid oli umbes 20 miljoni võrra vähem.

Miks Donald Trump võitis?

„Ma arvan, et seal on selgelt see mudel, et on välja mindud staariga, seal on reaalselt mängitud sellega, et inimene on persoon. Tema poolt ei hääletata niivõrd sellepärast, et ta seisab mingi poliitika eest ja mingi erakond seisab tema taga – sest ta oli selgelt erakonnast väga distantseerunud –, ja teine asi on see, et ta, tema toetajad ja abilised, nägid võimalust lõigata ära demokraatidelt valgeid ilma kõrghariduseta töölisi ühelt poolt ja samas ohverdada selle nimel mõningaid teise kihte: latiinosid ja mustanahalisi. See panus tõi vilja, ta suutis seda piisavalt olulistes osariikides maapiirkondades teist kihti välja tuua ja võtta see ära demokraatidelt,” selgitas Pettai.

Analoogsed jõud Euroopas saavad innustust

Pettai märkis, et tähelepanu tasuks nüüd pöörata hoopis sellele, millised tagajärjed on USA presidendivalimiste tulemusel Euroopas. „Selge on see, et igasugused analoogsed jõud siin Euroopas saavad sellest tuge. See on ilmselge, et Marine le Pen (Prantsusmaa paremäärmusliku Rahvusrinde juht ja eurosaadik) leiab, et see on hästi vahva. Juba teame, et Facebookis on Edgar Savisaar tervitanud rõõmsalt seda tulemust. Mitte et teda päris võrdsustada, aga näeme, et sellised jõud, kes tunnevad, et on peavoolumeedia poolt ignoreeritud, saavad siin päris head innustust,” lausus Pettai.