Möödunud aastal pühkis Eesti tolmu jalgadelt umbes 6000 inimest. Lõviosa neist moodustasid 20-40-aastased Eesti kodanikud, kes asusid alaliselt elama Venemaale, Soome, Rootsi, Saksamaale, Inglismaale, Iirimaale, Hollandisse ja USA jne edasi teistesse riikidesse. Tasub vaid märkida, et koos emigreerujate arvu kasvuga vähenes Eestisse immigreeruda soovijate  arv. Väljaränne hakkas sisserännet ületama kohe pärast Eesti taasiseseisvumist. Majanduskriisi tagajärjel taandus tugevalt ka meie riigi majandus ja praegu elab 16 protsenti riigi elanikest allpool vaesuspiiri. Eesti kui riik on üks Euroopa Liidu vaesemaid ja viimaste seas oleme me ka sotsiaalsfäärile tehtavate kulutuste poolest.

Viimase 20 aastaga on meie riigi elanikond kahanenud üldiselt 300 000 inimese võrra, ligikaudu 20% võrra. 2011. aastal vähenes rahvaarv veel 0,67%. Eesti elanikkonna keskmine vanus on 40,5 eluaastat ja isegi ka sellises küpses eas hülgavad paljud kodumaa, et leida parem elu. See aga jätab meid ilma töövõimelisest elanikkonnast. Valitsuse otsus tõsta pensioniiga on sunnitud meede, aga kas see aitab ka jõudsalt vananevat elanikkonda?

Eesti on jäänud nagu sõjajärgsesse olukorda, kui rahvaarv vähenes jõudsalt ja pealetulev põlvkond ei olnud kohe tulemas. Eestisse on jäänud enamuses ülemused, lapsed, pensionärid ja invaliidid, kes hingitsevad veel. Muidugi võib selle meie valitsuse kaela ajada, kuid oma süü on ka Euroopa Liidul ja Brüsselil, kes ei oska meie riiki arendada ja rahva heaoluks midagi teha.

Ma arvan,et ennem meie riigis midagi ei muutu, kui riik tunneb puudust töölisklassist.