Aga see, et tõukoerad jäetakse ilma neile omastest tunnustest, on loomakaitsjate innuka töö tulemusena erakordselt jabur tegu. Suur hulk inimesi loobub nüüd ilmselt oma meelistõu soetamiseks. Mulle näiteks meeldib väga kikkis ja uhke dobermann, aga lontiskõrvulist ja piitssabalist dobermanni ma sel määral küll imetleda ei suuda.
Koerad on aretatud inimese teenistusse, igal nende tõu omapäral on mõte. Kui omapärad, kasvõi tehislikud, ära võtta, kaotavad ka tõud mõtte.
Keegi ei kupeeri koeri ilma tuimestuseta. Nagu ka inimesi.
Inimesedki lasevad ennast siit ja sealt lõikuda, et olla tasemel. Selles mõttes suhtuvad inimesed ka endisse nagu teenistuskoertesse.
Võib küll öelda, et inimene teeb oma valiku ise, aga koera eest otsustab inimene, ent tegelikult teeb ka inimese eest valiku ühiskond.
Uue seaduse järgi ei tohi kassipoegi uputada. See tähendab, et kassid tuleb nende üüratu arvukuse piiramiseks kastreerida ja steriliseerida. Kas kastreerimine on lubatud?
Kui täkkusid ei tohiks kastreerida, elaksid nad erakordselt õnnetut elu. Nad seisaksid boksides kinni, samal ajal kui ülejäänud hobukari mõnuleb koplis. Kui nad ei ole sugutäkud, piinleksid nad munavalus, ilma et neil oleks mingit võimalust seda lahendada. Kui me ei tohiks hobuseid ruunata, oleks meil hulk õnnetuid loomi.
Kes vajab omanikuta kassi- ja koerapoegi, kes on oma vanemate instinktide tõttu, ent elulise ülesandeta sündinud? Kas poleks siiski humaansem vastsündinud heitloomakesi merekooli saata, kui lasta neil prügikastiolenditeks kasvada?
Minu armastus loomade vastu on talupoeglik ja ma leian, et inimene on kohustatud enda aretatud olevusi nii teenistuseks kohandama kui ka nende arvukust kahandama.
Järgmiseks võib karta, et loomakaitsjad keelavad ka koerte dresseerimise ja hobuste ratsastamise. Sel juhul kaotavad need loomad elumõtte nii inimese kui enda seisukohast.
