Varasemalt on valju sisekliimaga silma jäänud ka Cropp Town noorteriiete kauplused. Neis lärtsuv popmuusika peaks ostja ilmselt ostu- ekstaasi ja transsi viima. Kusjuures, mingi õrn ostma kutsuv mõju nende tümpsuval saatehelil isegi on. Seda siiski ainult noorte klubimuusikafännide seas, sest muusikamenüü Croppi poodides on üsna ühte auku suunatud.

Pärnus elades sai tihti külastatud Kaubamajaka nädalavahetuse eriüritusi. Nendeks puhkudeks oli kogu ühekorruseline keskuseala kaetud võimsate kõlaritega. Kõlarist möödudes pidi kas kätega kõrvu katma või hiljem jupp aega kurdina segaduses silmi pilgutama. Tunnen kaasa kaubakeskuse töötajatele, kes melu sees terve päeva vastu pidasid.

Omamoodi elamus on külastada täiesti vaikset kaubanduspinda. Üheks selliseks näiteks on Rimi keti alla kuuluv Säästumarket. Seal oma sisseoste sooritades saab keskmine müraga harjunud eestlane kenakese šoki. Mitte keegi ei karju mulle enam ülevalt kõlarist pähe, et suhkur on sel nädalal seitsekümmend viis senti või et sooduskaardiga kogun nüüd mõned sendid rohkem oma kontole! Muidugi räägib Säästumarketi kahjuks väikene kaubavalik ning probleemsed püsikliendid maja ümbruses ja sees.

Näiteks Pärnu Jannseni tänava Säästumarketi parkla servas asuvas Neste tankimisjaamas ei saanud kunagi rahulikult masinaga käia. Alati hüppas mõni poe püsikunde külje alla ning kõlas: „Kuule peremees, anna viiskümmend senti!“ Peremees ei tahtnud paistes silmadega onule siiski poolt eurot anda ning hakkas oma viimaseid sente mujal kütusepaaki laskma.

Vast kõige hullem aeg lärmakates poodides ostude sooritamiseks on just pühade ajal. Siis kostub vastavalt kas jõulukellukeste helin või ansambel Fix esituses „Jaanipäeva laul“. Igal juhul on vaja selle mõjul korvi panna mõni mandariin rohkem ning kuhjata mõned siidrid ja šašlõkid enam.

Tundub, et keskmine kaupmees peab keskmist ostjat ikka päris lambaks. Just selliseks lambaks, kellele on vaja pea kohalt ajudesse karjuda parimaid pakkumisi. Ega ilma nende pakkumisteta poleks elu elamist väärt ka. Kõik poodi!