Seda on aga raske loota, sest poliitikud on rahvale alati puru silma ajanud, kui on olnud vaja Eestit Euroopa struktuuridesse suruda.

Me mäletame, kuidas Euroopa Liitu astudes hirmutati meid majanduslanguse ja Venemaa mõjusfääri jäämisega. Nüüd, kus oleme Euroopa Liidus, toetavad meie omadki poliitikud EL-i eeskujul viisavabadust Venemaaga. Euroopa Nõukogu aga soovitab Eestil koguni isanimede passi kirjutamist, kirillitsa kasutuselevõttu ja mittekodanikele õigust liituda parteidega. Majanduslangus Euroopas on aga tabanud just paljukiidetud EL-i ja eurotsooni maid.

Kõige selle valguses on lausa kuritegelik see, et käibelt kõrvaldatud Eesti kroonid ära põletati. Kuna ma näeme, et raudkindlaks peetud eurotsooni majandus on väga kiiresti langenud, oleks olnud tark tegu kroonid alles hoida. Vanasõnagi ütleb, et "ära sülita vanasse kaevu, kui uus veel valmis ei ole". Meie poliitikud olid aga Euroopa Liidust ja eurost nii vaimustunud, et lasid krooni kergekäeliselt hävitada. See ei näita mitte nende poliitilist tarkust, vaid pigem soovmõtlemist ja piiritut euromeelsust, mis tuimestab ratsionaalset mõtlemist.

Kui euro peaks tõesti langema, siis mis jääb Eestil üle? Ivar Raig soovitas võtta euro asemel kasutusele Rootsi kroon, kuna meie majandus on niigi tugevalt Rootsiga seotud. Selline soovitus tundub sarkastilise huumorina, kuid ega selles midagi väga utoopilist polegi. Meie raha on ju Swedbankis ja majandus tugevalt Rootsiga seotud. Võttes kasutusele Rootsi krooni, saame ehk lõpuks ka Rootsi asumaaks ja omale kauaoodatud kuninga. Nii kaob ka vajadus oma kulukat valitsust ja presidenti üleval pidada. Ehk tuleb siis lõpuks ka tagasi paljukiidetud "vana hea Rootsi aeg" (mis tegelikult reaalsuses paraku nii väga hea ei olnudki).

Tegelikult aga ei jää meil pärast euro langemist muud üle, kui hakata taas kalli raha eest oma kroone trükkima. Kas meie poliitikud vastutavad selle kulutuse eest? Miks ei oleks võinud kroone igaks juhuks alles hoida? Miks oli nii kiire nende hävitamisega?