Miks eile onusid polnud

 (148)

tsooru

“Naine vaatas väikese vangi näoprofiili akna taustal. Otsmik taandus lamedalt ja sellele langesid salguti juuksed. Kukal kumerdus tublisti väljapoole ja näis muutvat pea liiga raskeks, nii et see ettepoole kaldus ja kogu keha kühmu vajutas. Juba pungitasid silmade kohal naha all paksud kulmuluud. Lai suu küündis silmatorkavamalt ettepoole kui ta lai lame nina ning tal puudus mainimisväärne lõug, oli ainult lõualuu, mis kooldus siledalt alla ja tahapoole. Oma aastate kohta oli ta väike ja ta töntsakad jalad olid rangis.

Ta oli väga inetu poisike ja Edith Fellowes armastas teda südamest.

Miss Fellowes ütles vaikselt: «Ma tean, et ta on neandertallane, kuid on üsnagi palju sellist, mida me neandertallastes ei hinda. Ma olen nende kohta üht-teist lugenud. Neil oli oma kultuur. Mõned inimeste suurimaist leiutustest tehti neandertallaste ajal. Näiteks loomade kodustamine, mitmesugused kivilihvimistehnikad. Nad matsid oma surnuid ja nendega koos ka surnule kuulunud esemeid, näidates sellega, et nad uskusid hauatagusesse ellu. See tähendab tegelikult tõsiasja, et nemad leiutasid religiooni.»

Isaac Asimov, «Inetu poisike» Eile nägin ma ka sellist inetut poisikest. See poisike askeldas ning püüdis võõras keskkonnas tunnustust võita. Püüdis võita tunnustust läbi veiderduse. Kuid veiderdamine pole talle omane. Talle on omased lakooniline kõnepruuk ning soov ennast kellegi õla najale toetada. Veiderdama sundis poisikest hirm. Hirmu mõtles ta ise välja. Hirmu, et see mida ta on ütelnud võis teistele mitte meeldida. Meeldimine on poisikesele väga tähtis. Poisikesele kelle issil on motikas, veider kõnepruuk ning siivutud kombed. Poisike pisut pelgab oma issit, kuid ilma temata ka ei saa. Ei saa, sest kui issi onudele ei ütle – kuulake, siis onud ei kuula. Onud tahaks kuulamise asemel poiskest dresseerida. Dresseerida, sest ta on nende jaoks võõras. Mitte nende näo järgi tehtud. Poisikese kodu nimetavad nad peldikuks. Ise teevad nad oma häda kõigi nähes õues. Dresseerida nagu koera, sest poisike ei oska peost süüa ega vait olla. Poisike on sellise rõõmsa meelega kel keelel see, mis meelel. Pisikesel olid hooldajad kah. Sellised kes lappi vahetavad ning lutti annavad. Sellised tublid, kes onusid ei pelga. Aga ega onud nõnda pahad olegi. Eile onusid polnud, sest nad on otsustanud. - poisikest pole olemas. Poisike võiks mind järgmine kord kutsuda oma koju. Kohta, kus kuvariekraanid helendavad ning eemalviibijatele lehvitada saaks. Arvan, et see kodu võiks olla Kaubamaja küberkohviku sarnane. Poiskese kasvades saab näha, kas ta on sellest tõust, mis religiooni leiutas. Või vähemalt mõtte taas vabaks lasi. Andke ikka kontvõõrastele ka õlut.