Miks astuda järjekordsesse nõmedasse suhtesse kui saab ka vallaline olla?

Ilmselt on viga mu kehvas meestemaitses või olen ma niisama hädamagnet, aga kogemused meestega ei ole kuigi meeliülendavad olnud. Olen proovinud ka kooselu, aga mitmeaastase üritamise ja tülitsemise ja asjade klaarimise järel olin enam kui õnnelik, et suhe läbi sai. Otsustasin, et jään vallaliseks. Mitte nunnaks, aga vallaliseks - ei koli enam kellegagi kokku ja ei ütle kellegi kohta "minu mees/partner" ja ei luba ka endast nii mõelda. Tundub, et nii on lihtsam.

30 ei ole veel kukkunud, ei kuku ka nii pea ja bioloogiline kell mul ka ei käi. Väikesed lapsed, imikud ja pereelu on küll kõrvalt toredad vaadata, aga mõne väikelapse emast sõbranna juurest koju tulles löövad teinekord kõrvad pilli küll - lapsed on nii häälekad ja oma väikese kogu juures oskavad nad terve toa, maja ja korteri endaga täita.

Mul on oma elamine, käin töö kõrvalt koolis ja tulen ilusasti ots-otsaga kokku. Mul on oma armas mugav pesa ja suhtun lausa vaenulikult sellesse, kui keegi siia pessa sisse üritab tungida, eriti ma külalisi ei armasta ja ei kujuta ette, et peaksin mõne mehega nii pea uuesti üritama. Minevik on mul kirju, alati kaob armumine, käest kinni hoidmine ja muu selline kõige selle varju, mida rutiinne igapäevaelu tähendab. Pidev teisega arvestamine ja enda teisele sobivaks kohandamine ei sobi mulle. Ma olen üsna konfliktne ja kapriisne isiksus, suure egoga ja see tekitab probleeme. Teist endasugust enda kõrvale ma ei oska mahutada. Olen üritanud, aga ei oska - kaks kõva kivi ei jahvata jahu, vaid pilluvad sädemeid ja siis põleb terve veski maha. Mingi allaheitlik suss-mees aga ajaks mind lihtsalt närvi - kasvata endale selgroog ometi, mees! Seal vahepeal on terve normaalsete meeste spekter ka, aga ju mul pole lihtsalt vedanud - mu teele kipuvad sattuma just äärmused. Ja millegipärast tundub, et kui mees tundub normaalne, siis kokku kolides lastakse end lõdvaks ja siis tulevad äkitselt kõik vead korraga nähtavale. 

Tundub, et paljud mu sõbrannad abielluvad, lahutavad, abielluvad uuesti (milleks see abielu kogu aeg?!), kolivad kokku ja lahku ja harva on neil vallalise-perioode. Ei tea, millest see tuleb? Mehe lõhn peab kogu aeg majas olema ja asjale lähenetakse põhimõttel, et prints pole, aga peaasi, et mees majas? Miks küll nii? Kas inimesed pole piisavalt enesekindlad, et ka üksi elus läbi lüüa?

Olen otsustanud, et enne ma ei hakka kellelegi kuldset kuud selga mõtlema, kui reaalselt ilmub keegi, kellel see kuu tõesti seljas on. Kui ma seda tõelist klappi ja armastust oodates ka vanatüdrukuna ja lasteta surema peaksin, siis olgu nii. Ikka parem kui teha lapsi mehega, kes pole mulle täiesti sobiv (ja kas neid elatise- ja lapsehoiu teemasid Perekoolis vähe on?! Minnakse lahku ka laste kõrvalt!) või lihtsalt jagada oma elu ja aega inimesega, kellele mina pole sobiv. Kohati tekib meediat jälgides tunne, et naistel on kaks valikut - olla abielus Eesti mehega või olla abielus välismaa mehega.

On ka kolmas - õnnis ja rahulik vallalisepõli, kus on üks kuni paar fuckbuddyt, kellega on asjad selgeks räägitud ja ohtralt aega iseendale, karjäärile, hobidele. 

Võibolla peaksin juba ennetavalt kassi võtma.

Aga hea on olla.