Lugu iseenesest järgmine: mul on tutvusringkonnas abielupaar - mees ja naine, abielus üle kümne aasta, peres mitu last kasvamas, naisega sõbrustame niisama, mehega, kuna oleme sama ameti inimesed, saab tööalaselt suheldud.

Laupäeval oli naistepäev ja sõbranna kurtis omavahelises vestluses reede õhtul kurvalt, et ju mees ta jälle unustab. Unustaski. Äigi tõi lilled, aga oma mees ei midagi - unustas.

Võiks ju arvata, et mees lihtsalt hajameelne, aga ma olin reede õhtul toppinud oma nina sinna, kuhu pole vaja - iseloomuviga, tean - ja mehele üsna otse maininud, et naine tegelikult tahaks veidi tähelepanu ja lillekesi naistepäevaks. Äkki arvab, et enam pole vaja ja naine ei ootagi, sellepärast jätab naise tähelepanuta. Aga ilmselt ei ole asi selles.

Ka teise sõbranna sel suvel lahutatud abielus, mis oli kestnud 8 aastat, esines paar aastat enne lahku minekut sarnane muster - naise ja tema soovide ning vajaduste täielik ignoreerimine. Kusjuures minejaks oli lõpuks naine, ning mees manas ette õnnetu, petetud ja mahajäetud mehe näo.

Nüüd on mul kerge hämming, et miks üks mees, kes pealtnäha toimivas ja rahumeelses abielus, nii teeb? Kas ta "paneb naist proovile", et kui kaua see sellist asja kannatab, et siis mahajäetud märter olla? Või lihtsalt ei hooli naisest piisavalt, et isegi väikeste asjadega heameelt teha? Või on pealtnäha toimiv suhe kuidagi teisiti rikki läinud ja mees, suutmata oma frustratsiooni teisiti väljendada, teeb seda passiiv-agressivselt?

Mind huvitaks just mehe vaatepunkt. Et kuidas sinna maale jõutakse? Ma ise alles mõned aastad abielus - tahaks neid karisid vältida.