Mikk Mägi: Kui tapmine pakub kirjeldamatut emotsiooni

 (229)
Mikk Mägi: Kui tapmine pakub kirjeldamatut emotsiooni
Promo

Kas jahipidamist saab nimetada looduse kaitsmiseks?

Jaht on olnud traditsiooniliselt elulaad, millega toodi toit lauale ja saadi lisaks sooja hoidev karusnahk. Austati loomi ja loodust. Kaasajal on jahipidamine paljude jaoks lõbus ning põnevust pakkuv hobi, kus sõidetakse lumesahkade ja ATVdega mööda metsa ja nauditakse jahipidamist.

Hobi võiks ehk defineerida nõnda, et see on tegevus, mida tehakse oma lõbuks, meelelahutuseks, emotsionaalse laengu saamiseks ja näiteks nädalavahetustel või puhkuse ajal. Kui jahipidamist hobiks pidada, siis võib ju valjult ja julgelt välja öelda, et tapmine on kellegi jaoks hobi.

Kuidas ma julgen jahipidamist hobiks ja meelelahutuseks nimetada? Sest nii räägivad sellest paljud jahti pidavad inimesed ise. “Jahilkäik on suur emotsioon eelkõige. See on adrenaliin ja enesedistsipliin, lõõgastus ja hobi. Ka sotsiaalne suhtlemine. Kõik kokku.” on öelnud jahinaine Marika Ein Valgamaalases. Loo pealkirjaks üks veel võikamalt kõlav lause “Marika Einile pakub jaht kirjeldamatut emotsiooni” (loe: teise elusolendi tapmine pakub kirjeldamatut emotsiooni.)

On arusaadav, et hobi on näiteks arvutiga mängimine. Ühel hetkel muutub mäng igavaks ja ise saadakse vanemaks ning siis on võimalik teha jahipidamise luba ja mängida mängu edasi metsas. Olen sellist asjade kulgu ise kõrvalt näinud. Ühel noormehel ei olnud mingit erilist kontakti metsa ja loomadega. Ta elas suurlinna paneelmajas ja elab seal siiani. Ühel hetkel sai temast jahimees.

Seotud lood:

Küsimuste puhul õigustab ta oma hobi looduse kaitsmise ja loomade arvu tasakaalus hoidmisega. Minul tekib küsimus, et kas loom ei olegi jahimeeste jaoks loodus? Miks nimetada seda looduse kaitsmiseks, kui samal ajal tegeled osakese looduse tapmisega? Ehk kui nimetada asju nende õigete nimedega - tapan mõne looma ära, sest neid on väidetavalt liiga palju.

Inimestega on viimasel ajal sama jama - neid olla sellel planeedil lihtsalt liiga palju. Seetõttu kolib aina rohkem inimesi elama aladele, mis on olnud loomade kodu ja siis tundub inimesele, et loomi on liiga palju. Samal ajal viivad inimesed oma elutegevusega loodust kordades rohkem tasakaalust välja kui näiteks kitsed Eesti metsades.

Aga tulgem korraks jahipidamist reguleeriva jahiseaduse juurde. Parajasti valmistatakse ette seaduse uut varianti, kus on sees ka võimalus jahtida vibuga. Vibulaskmine on muidugi hobi ja ma tõesti usun, et ka põnev hobi. Aga vibuga küttimine on kellegi tapmine lõbu pärast. Sest vibuga on põnevam kui püssiga. Vibuga peab looma paremini tundma ja hiilimisoskus peab olema hästi treenitud, sest vibuga ei saa looma kaugelt lasta.

Aga tegelikult on veel üks võimalus jahtida. Selleks soovitan osta üks korralik fotokas ja suumimise asemel loomale vibu laskekaugusest veelgi lähemale hiilida. Iseasi on muidugi see, kas veretu jaht kõigile ka naudingut pakub.

Aasta 2013 on jahimeeste kultuuri ja eetika aasta. Kui jahimehed on tagajalgadele tõusnud uue jahiseaduse ja vibuküttimise pärast, siis võiks korrakski mõelda ka loomade peale. Kas vägagi populaarne jahiturism, kus välismaalased tulevad Eestisse jahti pidama, faasanifarmist ostetud lindude peal sauna ja õlle kõrval täpsuse harjutamine, vibujaht ning safaritel käimine on eetilised? Äkki peaks jahimehed eetika-aasta valguses algatama seaduseelnõu just sellise julmuse keelustamiseks.

Olen veendunud, et ainukesed eetilised jahimehed ja eetiline jaht saab olla vereta jaht. Püssi asemel on fotoaparaat. Kõik on sama, mis klassikalisel jahil, aga pole verd ja surnud loomi. Ja selline tegevus mahub kenasti ära ka hobi raamidesse.