Miia Sultsmann: Hooldusravist, mitte Keila haiglast
Mis õieti on hooldusravi?
Hooldusravivõrgu ülesandeks on pakkuda abi nendele patsientidele, kes ei vaja enam aktiivravi, kuid kelle tervislik seisund ei võimalda neil iseseisvalt toime tulla. Põhilise osa hooldusravi patsientidest moodustavad eakad ja kroonilised haiged, kellel puudub perspektiiv oluliseks paranemiseks.
Hooldusravi eesmärkideks on väljakujunenud tervisliku seisundi säilitamine, väljakujunenud funktsionaalse seisundi säilitamine ja võimalusel parandamine, stabiilses seisundis haigete pikaajaline ravi ja toetamine läbi õendustegevuse, inimese ettevalmistamine hooldusasutusse või koduhooldusele suunamiseks ning surijate õendusabi. Hooldusravi erinevus aktiiv- ja järelravist seisneb selles, et põhiliste teenustena osutatakse õendusabi- ja hooldusteenuseid. (Eesti hooldusravivõrgu arengukava 2015. Sotsiaalministeerium, Tallinn 2001.)
Hooldusravi osutamise korraldamiseks miinimumtasandil on piisavalt regulatsioone: Tervishoiuteenuste korraldamise seadus ja sellest lähtuvad määrused, hooldusravivõrgu arengukava, käsiraamat tervishoiuteenuste kvaliteedi juhtimiseks, hooldusravi juhend (käsitleb põhilisi hooldusravis järgimist vajavaid kvaliteedinõudeid).
Hooldusravi e. õendusabi korraldamine on asutuse juhtkonna pädevuses. Haigekassaga sõlmitavates statsionaarse hooldusravi rahastamise lepingutesse on kirjutatud “Hooldusravi juhendi” järgimise nõue.
Üheks hooldusravile saabuvate patsientide ja nende lähedaste probleemiks on kõrgendatud ootused. Haigla seostub stereotüübina arsti, uuringute ja rohkem või vähem kõrgetasemelise raviga.
Aktiiv- ja järelravis on vajalik arstlik kompetents: patsiendi seisundi hindamine, uuringud, diagnoos, ravi määramine. Hooldusravi on õendusteenus. Hooldusravihaigla või osakond on õendushaigla või õendusosakond. Hooldusravile suunab arst, patsiendil on diagnoos ja ravi on määratud. Hooldusravis tegeleb patsiendiga õde: teeb arsti poolt ette kirjutatud raviprotseduure, viib läbi mitmeid õendustegevusi, sh patsiendi seisundi hindamised, koostab õendusplaani, juhendab hooldajaid hooldustegevustes ja teostab nende järelevalvet.
Arst töötab hooldusravis konsultandina ja igapäevane visiit patsiendi juurde ei ole vajalik. Kui patsiendi seisund nõuab, tuleb ta suunata tagasi aktiivravisse uuringuteks.
Patsiendi vanus ei saa olla määrav tema terviseprobleemide hindamisel, diagnoosimisel ja ravis. Küll vajab eaka patsiendi terviseprobleemide hindamine, lahendamine ja ravi määramine geriaatrilist kompetentsi nii arstilt kui õelt.
Lähtuvalt oma seisundist viibib patsient õendusabil kas pikka aega või perioodiliselt, või lahkub koju, hooldusasutusse või koduõendusteenusele. Hooldusravi ehk õendusabi saab juhtida arst ainult siis, kui tal on kõrval kompetentne õendusjuht. Kvaliteetse teenuse üheks võtmeelemendiks on personal (nii pädevus kui arv).
Personali ettevalmistus ja kogemused peavad tagama patsienti rahuldava teenuse ja erialaselt pädeva teenuse. Töötajad peavad omama teadmisi vananemisest ning sellega kaasnevatest ealistest muutustest ja haigusseisunditest. Positiivne suhtumine eakatesse ja puudega inimestesse peab väljenduma töötajate hoiakutes, uskumustes ja käitumises. Töö dementsete ja/või terminaalses seisundis patsientidega nõuab erioskusi (erivajadustega patsiendid). (Hooldusravi juhend. 2007.)
Personalist sõltub patsiendi väärikuse austamine ja tema võimalus väärikalt surra. Personalist sõltub patsiendi rahulolu teenusega, hooldusravis kasutatakse selle hindamiseks elukvaliteedi hindamise küsimustikke. Patsiendi ja tema lähedaste ootused personali osas on üldjuhul mõistlikud, probleemid tekivad kommunikatsioonihäirete korral: patsiendile ja tema lähedastele ei anta neile mõistetaval viisil ja piisavalt infot, personal ei arvesta patsiendi kognitiivsete võimetega (dementsusega eakad).
Kas hooldusravi peaks olema paremini korraldatud kui täna? Kindlasti.
Tänased probleemid ja mõned toimivad lahendused:
1. Hooldus- ja terviseproblemidega eakate vajaduste hindamise ühtse vahendi (hindamisinstrumendi) puudumine. Probleem on üleval juba 2003. aastast. Tõenduspõhine abivajaduse hindamine annab võimaluse sihipärasemaks teenuste osutamiseks mis omakorda aitab vähendada kulusid.
2. Geriaatrite vähesus. Eestis ei õpetata geriaatreid, süsteemis on arstliku kompetentsi kandjate puudus, mistõttu kannatab eakatega seotud teenuste kvaliteet. Siiski: 2011. a. on lubatud avada geriaatria residentuur sisehaiguste eriala juures.
3. Õendusabi voodite vähesus ehk rahastamise probleemid. Haigekassa on küll eelisarendanud hooldusravi rahastamist, kuid esialgselt planeeritud kolmepoolse rahastamise mudelid ei ole realiseerunud. Seetõttu on õendusabi patsiente ka hooldekodudes, kuhu nad õigupoolest ei kuulu ja kus on probleeme vajalike teenuste osutamisega.
4. Geriaatriavoodite puudumine ja võib-olla ka järelravivoodite vähesus, mistõttu satuvad hooldusravi osakonda patsiendid peale mõnepäevast aktiivravi, mis ei vasta aga hooldusravi võimalustele.
5. Personali probleemid: kompetentsete õdede puudus piirkonniti, koolitatud hooldajate vähesus. Hooldajate kutseõpe on praeguseks avatud nii Tallinna kui Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis, ka pakuvad õpet suurte haiglate koolituskeskused.
Autor on Hooldusravi Osutajate Ühenduse juhatuse esimees. Hooldusravi osutajate Ühendus (HOÜ) loodi 2005. aastal ja ühendab hooldusravi osutavaid juriidilisi isikuid. Liikmeid on 33.
