Venemaa päevaleht Kommersant avaldas eile artikli, kus Vene Föderatsiooni maavägede ülem kindralpolkovnik Aleksandr Postnikov teatas, et Venemaa paigutab Eesti piiri vahetusse lähedusse Luugasse kõige kaasaegsemad mobiilsed ballistilised raketid Iskander.

“Teatavasti on Iskanderidega ähvardatud varemgi, kui president Dmitri Medvedev lubas vastukaaluks USA raketikilbi plaanidele paigutada raketid Kaliningradi. Hiljem loobuti sellest plaanist, kuid nüüd näib, et ikkagi on NATO liikmesmaad võetud kirbule,” kirjutab Mihkelson oma blogis.

“Luuga lähistel asuvad metsad on koduks 26. raketibrigaadile, kus siiani on relvastuses 100-kilomeetrise tegevusraadiusega taktikalised raketikompleksid Totška. Iskanderide tulek muudaks tegevusraadiuse korraga viis korda suuremaks, mis võimaldaks kirbul hoida kõiki Balti riikide sihtmärke.

Pole sugugi väheoluline, et Kommersandis rõhutati just nimelt Balti riikide jäämist Luugasse kavandatud Iskanderide laskeulatusse. Kommersant ka viitas, et Balti riikide, seega NATO reaktsiooni ei pruugi kaua oodata. Seega justkui ettekavandatud provotseerimine.

Kindral Postnikovi avaldus ning võimalik raketipaigutus ei tohi kindlasti jääda NATOs tähelepanuta. Kuigi Venemaa president Medevdev teatas enne oma Pariisi visiiti intervjuus ajakirjale Paris Match, et NATO pole Venemaale siiski mitte kõige olulisemaks ohustajaks, ei saa Moskva jääda “ükskõikseks üha laieneva sõjalise bloki suhtes”,” märgib riigikogulane.

“Tagasi tulles täna Tallinnat külastanud Prantsuse Euroopa asjade riigisekretäri Pierre Lellouche’i sõnade juurde võiks lõpetuseks retooriliselt küsida: kui Euroopa arvab, et Külm sõda on lõppenud, siis kas seda ikka arvab ka Venemaa? Ja millised võiksid olla need esimesed read sellel uuel leheküljel NATO-Vene suhetes, mida me praegu kirjutaksime?” küsib Mihkelson.