“Esimest korda pärast Berliini müüri varisemist on USA ja Venemaa relvajõud taaskord saamas ninapidi kokku. Ja seekord sugugi mitte ühiste õppuste läbiviimiseks, vaid risti vastupidiste huvide kaitsmiseks,” kirjutab riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon Mihkelson oma blogis.

“Poti sadam on Gruusia peamine väljapääs maailmamerele. Homme õhtuks peaksid sinna humanitaarabiga saabuma USA mereväe alused. Samal ajal on Venemaa relvajõud jätkuvalt Potis, kuigi see jääb Abhaasiast 30 kilomeetri kaugusele,” märgib Mihkelson.

Venemaa kindralstaap tegi täna avalduse, millest võib välja lugeda, et nad ei pea Sarkozy rahuplaani millekski. Ehk siis Venemaa ei kavatse oma “rahuvalvajaid” hoida mitte üksnes puhvertsoonides, vaid on vajadusel valmis suunama ka sügavamale Gruusia territooriumile. Nii nagu see on just praegu näiteks Potis.

Sisuliselt käitub Vene armee riigi poliitilise juhtkonna heakskiidul kui üks suur maffiajõuk, mis püüab kehtestab oma seadusi, hirmutada vastast võimalike karistusoperatsioonidega ning narrida kõiki, kes püüavad temaga heaga kokku leppida.

Poti sadamast võib kujuneda väga sümboolne paik. Nii nagu selleks oli Berliin Esimese külma sõja ajal. Käimasolev Teine külm sõda on rindejoonena nihkunud oluliselt ida poole ning täna on selle tulipunktiks just Gruusia. See on joon, kust lääneriigid ei tohiks mingil juhul taganeda. Ja Poti on siin üheks võtmeks.”