Juht teab suurepäraselt, et seadused ei luba tal palka ühepoolselt vähendada, aga teist valikut ei ole. Ta peab suutma töötajatega kokku leppida - ja veel nii, et ka töömoraal säiliks. Hullemal juhul võib-olla isegi nii, et etteteatamise aega ei ole ja töötaja peab nõustuma sellega, et ta saab juba jooksva kuu eest varem kokkulepitust vähem raha.

Kui kokkulepped on saavutatud, võib rahulikult mõelda, kuidas töölepingud ümber vormistada (või riigikohtu lahendit oodata).

Jah, riigikogu pole suvaline ettevõte, kuid konsulteerida võiks näiteks enda poolt ametisse määratud ministritega. Kiiduväärselt innovaatilised lahendused on välja pakkuda näiteks haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasel.

Valitsus andis 2008. aastal välja määruse, et pedagoogide palgad tõusevad sel aastal 8%. See tundus üldises majandusseisus liiga hea, et tõsi olla. Arvukatel kohtumistel küsiti ministrilt, kas see on ikka tõsi, kuid veel jaanuari lõpupäevil kinnitas haridusjuht, et on küll tõsi, sest ta ei näe juriidilist võimalust palgatõusu tagasi võtta.

Osa koole jäi siiski umbusklikuks ja ei maksnud uut palka välja, sest elu on õpetanud, et riiki ei saa usaldusväärseks partneriks pidada. Teine osa – sinisilmsemad ja seadusekuulekamad – maksid seadusega määratud palgatõusu välja.

Veebruaris juhtus aga see, mida me kõik hästi teame – krokodillid allusid loodusseadustele. Ja nüüd tulebki see juhtimiskunsti ilu, millest ma enne õppida soovitasin – riik peseb oma käed naeratava näoga puhtaks ja haridusminister innustab kõiki töövõitudele, sest ta võitles välja neljaprotsendise palgatõusu.

Küünilisuse tipp on see, kui riigikogu hariduskomisjoni esimees teatab kohtumisel õpetajatega, et uut palka poleks tohtinudki välja maksta, sest sel polnud seaduse jõudu: kohalikud omavalitsused nimelt palgatõusu ei kooskõlastanud. Loomulikult unustas ta ära, et ka varasematel aastatel, kui riik on andnud vähem raha, kui seadustatud palgatõusu garanteerimiseks vaja, jäid otsused omavalitsustes kooskõlastamata ja riik kasutas oma „seaduslikku“ õigust valdadest-linnadest üle astuda.

Mängu ilu juurde kuulub ka see, et loomulikult on otsus tagasiulatuva jõuga, st palgafond on väiksem terve käesoleva aasta ulatuses. Nii tulebki koolijuhil astuda kollektiivi ette ja öelda, et olge mõistlikud, valikuid pole. Te töötasite juba käesoleval kuul lepingus fikseeritust väiksema raha eest, ja kuna riik vähendas ka muid omavalitsuste toetusi, siis kaovad lisatasud, osa huviringe paneme kinni jne. Seega, kui te paari päeva pärast palka saate, siis on see väiksem, kui ma lubasin, ja mõnel juhul isegi mitte selle nelja protsendi jagu, vaid palk lihtsalt väheneb.

Miks ma seda kirjutan. Igal juhul mitte selle pärast, et vinguda õpetajate palga pärast. Õpetajad oleksid rahul olnud ka siis, kui palk oleks samaks jäänud, sest riigil on raske ja igaühel, kel täna on kindel töökoht ja palk enam-vähem sama mis eelmisel aastal, peab väga rahul olema.

Kui olukord on nii tõsine, et me kõik peame mõistma, et pole aega ega võimalust täht-tähelt seadusi järgida, siis mida see riigikogu ometi jaurab. Kui reaalsustaju ja südametunnistus ütlevad, et oma palka tuleks vähendada, siis – tule, taevas, appi - vähendage!