Mihkel Langebraun: Neivelti miinimumpalga idee nurka viskamine on rumalus
Võtkem näiteks pankur Neivelti esitatud visioon 1000-eurosest miinimumpalgast 5 aasta pärast, mis visati kiirelt nurka üksnes oma tavatuse tõttu. Idee tõi küll hulgaliselt vastukaja ja kriitikat, aga uusi (vastu)argumente? Kõige sisulisem tulemus oli see, et majandusvaldkonna autoriteedid kordasid ära leierdatud juttu tööviljakusest, mis hoidvatki miinimumpalka madalal.
Mainitud majandusteadlaste tööviljakuse mantrat ei saa nimetada muuks, kui seose äraspidiseks esitamiseks - sisult demagoogiaks. Nii on ka käesoleva probleemi juures ilmne, et tegelikkuses pole miinimumpalga eest töötavatel inimestel endil vähematki võimalust tõsta tööviljakust riigis või ettevõttes, kuna selle on täiesti üheselt ja lõplikult määranud "leidlik" ettevõtja, kes töötajale miinimumpalka maksab. Et Eestis on nii sotsiaalsüsteem kui ka ametiühingute tegevus lapsekingades, siis kümned tuhanded inimesed on sotsiaalsetel põhjustel (tihti ajutiselt) võimetud leidma muud tööd ja lepivad häda sunnil ka miinimumpalgaga.
Tegu võib samal ajal olla isegi doktorikraadiga ja võimeka inimesega, aga paratamatult antud ametikohal ei maksa see fakt midagi, kuna tööviljakus on üheselt määratud firma loodava lisandväärtusega ja palgasüsteemiga. Tõsi küll, kõrgepalgaliste töötajate puhul on seos keerulisem ja töötaja mõju ettevõtte lisandväärtusele ja tootlikkusele võib olla märgatav.
Ent Neivelti idee rääkis ainult miinimumpalgast. Nõnda tulebki lähema analüüsi käigus välja, et vastuoksa majandusteadlaste mantrale, reaalsuses madal miinimumpalk isegi takistab tööviljakuse kasvu Eestis, sest (senikaua, kui "kõik pole Soome ära läinud") on tuhandetel ettevõtetel endiselt võimalik ehitada ärimudeleid ja hoida end kasumis seeläbi, et inimestele makstakse miinimumpalka, panustamata samas sentigi innovatsiooni või töötajatesse.
Miinimumpalga märkimisväärsel tõstmisel on mitmeid ettenähtavaid tagajärgi. Näiteks kaoks ära terve hulk n-ö varitöökohti, kus inimesed saavad mingist ettevõttest fiktiivset palka, et olla osa sotsiaalsüsteemist, kuna fiktiivse palga maksmine ei tasuks paljudele enam ära. Selline väike varimajanduse osa on näiliselt riigile küll kasulik, kuna riik saab olematu töökoha eest makse, kuid selle kahjud ületavad kindlasti kasusid, muuhulgas näiteks statistika moonutamise tõttu.
Samuti ei saa eitada, et jõuline miinimumpalga tõstmine tähendaks tõenäoliselt, et hulk Eesti ettevõtteid läheks pankrotti või peaksid oluliselt tegevust muutma. Mis aga antud debati jaoks määrav: tööviljakus Eestis hakkab selle sammu tagajärjel tõusma päris kiiresti ja täiesti raudkindlalt, kuna kasvaks keskmine palgatase ja samaaegselt väheneks väikese tootlikkusega ettevõtete osakaal.
Äratava raputuse negatiivsed mõjud (pankrottide näol) oleksid kusjuures ajutised, kuna miinimumpalga muutus ei mõjuta oluliselt tähtsaid majandussektoreid (tootmine, ehitus, eksport). Koos muude ettevõtlust soodustavate meetmetega võiks miinimumpalga kiirem tõstmine tegelikult mõjuda Eesti majandusarengule enneolematult hästi, mis piltlikult väljendudes viiks majanduse programmi "rasvkoe säilitamiselt" üle "lihase kasvatamisele".
Majandusteadlaste suust kõlav hirmutamine 2008. aasta kordumisega on Neivelti idee kontekstis nonsenss, kuna tolle kriisi juured tulenesid vastutustundetust ja arulagedast laenupoliitikast nii pankade kui riikide tasandil (globaalselt), millel puudub igasugune seos Eesti miinimumpalgaga. Samal ajal lüheneksid paljude inimeste töötunnid. Ostujõud ja elukvaliteet saaksid tugeva tõuke kasvuks. Seejuures näeksin ise Neivelti idee laiendusena, et miinimumpalk tuleks siduda püsivalt mingi majandusnäitajaga (nt keskmine palk).
Lõpetuseks tasub siin meenutada Hardo Aasmäe mõtet, et majanduskasv ei võrdu majandusarenguga. Neist kahest just viimane on tihedalt seotud miinimumpalga ja sotsiaalsete probleemidega, mis on Eesti arengule märksa olulisem. Mistõttu tahangi öelda, et hea idee pikemata nurka viskamine on rumalus.
