Mihkel Kunnus: Iga uue põlvkonna väärtused tunduvad vanadele moraalse langusena

 (191)
 Delfi TV valimiskohvik
Delfi TV valimiskohvikFoto: Ester Vaitmaa

Ühiskonnas, kus on palju erinevaid moraaliväärtusi, on iga inimene ümbritsetud paljude nendega, kellel on teised moraalsed väärtused kui temal. Teisisõnu nendega, kes tunduvad talle mõnes olulises asjas pisut alaväärseina.

Ühiskondlikul moraalil on vähemalt üks omadus, mis läbi aegade pole muutunud. See omadus on kriisis olemine. Muidugi ka see, et noorus on hukas. Õhtumaise filosoofia esiisa Platon vaatles oma aja inimesi ja pealekasvavat põlvkonda ja sedastas tusaselt: „Me näime rohkem sigade kui inimeste moodi olevat, ja ma tunnen suurt häbi, mitte ainult iseenda, vaid kõigi kreeklaste pärast".

Üks vanimaid lühiesseesid maailmas on Sumerist pärit 4000 aastat vana tekst, kus kurdetakse selle üle, et noored on katastroofilisemalt ignorantsemad neile eelnenud põlvkonnast. Millise ajastu moraaliteemalisi kirjutisi ka ei vaataks, selge on see, et moraal on kriisis.

Erinevus on aga selles, kas oma ajastut võrreldakse müütilise kuldajaga, millest porri langetud, või annab olevikule hävitava hinnangu kõrvutamine mõne enneolematu ideaaliga. Ja üks ei välista teist. Pahurad reaktsionäärid ja kärsitud maailmaparandajad mahuvad kenasti samasse ajastusse ning ühel meelel on nad vaid ühes - tänapäeva moraal on karjuvalt puudulik.

Seotud lood:

Tõsimeelne jutt moraalsest progressist tundub alati paljudele moraalse languse kindlaima tunnusena, täpina i-l. On paratamatu, et mis tahes muutusi väärtushinnanguis tajub eelmine põlvkond langusena, sest tähendab ju see seda, et uuel põlvkonnal on teistsugused väärtused.

Aga teistsugusus tähendab moraalivaldkonnas alati alaväärsust. Indiviidi tasandil on väärtusrelativism võimatu, sest psühholoogiliselt st seestpoolt vaadatuna kinnitab iga inimene endale - loomulikult on mu väärtused kõrgeimad, sest muidu poleks need ju mu väärtused. Viisakas inimene lihtsalt ei ütle seda välja, aga sisimas vaatab ateist Jumalasse uskujat, moslem ilmikut jne veendunud üleolekutundega, teadmisega, et teine ei taipa midagi väga põhilist.

Ühiskondlikul tasandil on aga moraalirelativism ja väärtuse paljusus paratamatu. Ja see pole paradoks, vaid johtub paratamatult sellest samast tõigast, et indiviidi tasandil on moraalirelativism võimatu. Viimasest tuleneb see, et mitte kuidagi ei suudeta kokku leppida ühtsetes moraalsetes väärtustes ja see ongi moraalirelativismi juur.

Isegi kui nõustuda, et moraalirelativism on midagi väga halba - ja väga paljud nõustuvadki -, siis järgmist sammu ei suudeta teha. Ei suudeta kokku leppida, millised siis on need ühised ja õiged väärtused. Peituvad need hiies või kirikus, põlisrahva hinges või üldinimlikkuses, igavikulises või ajalises? Kokkulepet siin ei saavutata.

Kas sealiha on rüve ja seda ei tohiks süüa? Moslemil on üks vastus ja talumehel teine. Ja kui lisandub kokkulepe - selle peaks tagama riik - , et jõuga oma veendumusi kellelegi peale ei tohi suruda ja enamuse türannia on õigustamatu, siis olemegi seal, kus oleme. Üks sööb sealiha ja teine ei söö ning kumbki on seesmiselt veendunud, et teine on pisut puudeline.

Liberaalsete ehk antitotalitaarsete väärtuste hulka kuulub ka hoiak, et riik tõmbab ennast moraaliküsimustes võimalikult koomale, ei anna riiklikku jõudu taha ei seasöödikule ega moslemile, ei keela ega kohusta, vaid tagab võimaluse ehk vabaduse siin igal indiviidil enda südametunnistuse järgi otsustada. Näiteks üha enam levib (eelkõige noorte seas) veendumus, et (tööstuslikult toodetud) sealiha söömine on ebaeetiline hoopis loomaõiguslikest seisukohtadest lähtuvalt.

Kordan: riik ei keela ega kohusta, vaid tagab võimaluse ehk vabaduse siin igal indiviidil enda südametunnistuse järgi otsustada.

Ega kõik see liiga meeldiv ole, sest ühiskonnas, kus on palju erinevaid moraaliväärtusi, on iga inimene ümbritsetud paljude nendega, kellel on teised moraalsed väärtused kui temal. Teisisõnu nendega, kes tunduvad sulle pisut puudelised. Nii nagu sina neile.