Mihhail Korb: Miks on vaja munitsipaalmaju?
Majandus- ja taristuminister Urve Palo on probleemile seekord vähemalt pihta saanud, kui nendib, et munitsipaalsete üürikorterite ehitus aitaks uuendada Eesti kiirelt vananevat elamufondi. Arusaamatuks jääb, mida ta kavatseb konkreetselt ette võtta ja millist programmi arendama hakata. Seda enam, et peaministri sõnul pole valitsuse tasandil teemat üldse arutatud. Riigi olematu eluasemepoliitika kalkuleeriv rahaarvestus võib viia aga olukorrani, kus oma kodu leitakse mujal kui Eestis, kus oma elamist jõukohasem üleval pidada.
Tallinn on viimase kümne aasta jooksul rajanud üle 20 munitsipaalmaja, milles on kokku rohkem kui 2000 eluaset. Ainuüksi Lasnamäele rajatud Raadiku uus munitsipaalkorterite kvartal on lahendanud kokku üle tuhande leibkonna, sealhulgas noorte perede eluasememure.
Tänu linna uutele üürimajadele said soodsalt eluaset üürida erialaspetsialistid, kelle seas on lasteaednikud ja õpetajad, hoolekandeasutuste, muuseumide, raamatukogude ja teatrite töötajad. Samuti õed, ämmaemandad, hooldajad ja põetajad, aga ka linna teenindavad politseinikud ja päästjad. Ei tasu unustada, et soodsate üüripakkumiste defitsiit loob olukorra, kus tekib oht kaotada vajalikke töökäsi nendel samadel erialadel. Endise linnaosavanemana tahan väga loota, et linna ehitatud üürimajad motiveerivad Eestisse jääma ja on üheks põhjuseks, miks siit ei tasu lahkuda.
Või võtame näiteks noored pered, kellel ei ole kõrgete hindade tõttu võimalik suuremat korterit üürida. Laste saamine lükatakse teadmata ajaks edasi, kuid miks peab see nii olema? Kui me pakume neile soodsatel tingimustel üürikorterit, saavad nad mitmeks aastaks kindluse nii hinna kui ka omaniku osas. Võidavad nii pered kui ka linn, kes saab endale rahulolevad maksumaksjad.
Kui me räägime üürija seisukohast, siis munitsipaalkorterite soodsad üürihinnad mõjutavad üürituru hindu üürijatele meelepärases suunas - suureneb üürikorterite pakkumine ja madalamate üürihindade mõjul ei saa üürileandjad hindu tõsta või on sunnitud neid hoopis langetama. Vähekindlustatud inimestel tekib suurem võimalus endale kodu leida ja oma eluga paremini toime tulla.
Kinnisvaraanalüütiku Tõnu Toomparki andmetel üüritakse Eestis välja umbes 15-20 protsenti, Tallinnas 20-25 protsenti eluruumidest. Toompark usub, et erasektor saab üüriturul hakkama ja munitsipaalmaju pole vaja. Kui kõrvutame kõrgeid üürihindu ja palku, siis ega ikka ei saa küll.
Teine aspekt on ka eelpool mainitud eluasemefondi uuenemine. Toomparki hinnangul võiks selle tase olla üks protsent aastas. Kui kogu Eestis uueneb elamufond 0,4 protsenti, siis Tallinnas 0,8 protsenti aastas, milles on oma osa munitsipaalmajadel.
Eestis on avaliku sektori osa kinnisvaraturust minimaalne, Tallinnas on see näiteks neli protsenti ja ei ole näha, et see osakaal järsult suureneks. Võrdluseks - Soomes ja Rootsis kuulub avalikule sektorile üle 20 protsendi, Taanis 13 ja Hollandis tervelt 45 protsenti elamufondist.
Kui odavamate munitsipaalkorterite järele on nõudlust ja kinnisvaraturul neid saada ei ole, siis on linna ees valik - kas pakkuda ise odavamaid üürpindu või lasta turg ja koos sellega ka inimesed isevooluteed. Tallinn hakkas ehitama arstide- ja õdede maja eelkõige seepärast, et hoida vajalikud meditsiinispetsialistid Eestis. Oma üürimaja saavad ka õpetajad.
Kui me vaatame üle lahe Soome poole, siis seal võeti paar aastat tagasi vastu järjekordne elamumajandusprogramm, millega rajatakse juurde tuhandeid uusi kortereid. Ainuüksi järgmisel aastal on plaanis ehitada umbes 7000 uut sotsiaalkorterit, mille üürihind on praegusest turuhinnast madalam. Minu küsimus on, miks ei ole seal probleemiks see, et inimesed saavad hea kvaliteediga korterid võtta üürile turuhinnast soodsamalt. Kuidas seal nähakse, et tehtud investeering ei ole pelgalt kulu, vaid ühtlasi investeering linnaarengu tulevikku?
Ega Eesti inimesed ei lepi üürikorteriga kerge südamega. Kui vähegi võimalik, üritatakse paremale elujärjele saades oma korter või maja soetada. Munitsipaalmajad on loodud eelkõige neile, kel selliseid võimalusi antud ajahetkel ei ole.
Eestis seisneb probleem selles, et omavalitsused on elamuehituses üksi jäetud. Riik on omavalitsustele pannud peale kohustuse garanteerida elukoht neile, kes ühel või teisel juhul ei ole võimelised ise endale elukohta lubama. Kui näiteks London käivitas elamuehitusprogrammi aastateks 2008-2011, siis sealne valitsus toetas linna elamuehitusprogrammi miljardi naelaga aastas. Meil sellist koostööd kohalike omavalitsuste ja riigi vahel ei ole.
Minu hinnangul peaks riik looma vastava üürimajade ehituse programmi ja asutama selleks kas ettevõtte või ökonoomse variandina Riigi Kinnisvara AS-i (RKAS) juurde kuuluva haldusüksuse, kes ehitaks üürimaju üle Eesti ja võtaks oma hallata kohalikele omavalitsustele kuuluvaid renoveerimist vajavaid vanu hooneid. Loodame, et riik jõuab selles küsimuses tegudeni ja koostöö riigi ja omavalitsuste vahel paraneb.
