Mihhail Korb: Kahanevast ühiskonnast kasvavaks ühiskonnaks

 (66)
Mihhail Korb
Mihhail KorbFoto: Andres Putting

Suurmees Jakob Hurt ütles 1870. aastal, et kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult. Ja tänase päevani võetakse ja korrutatakse seda kui mantrat. Mõte on küll ilus, kuid ma ei kiida seda heaks. Niimoodi väites oleme juba ette alla andnud, me sisendame enestele, et oleme pisikesed ja just nii see peabki jääma. Me oleme selle üle isegi uhked. See isetäituv ennustus on ette alla antud võitlus, see on lihtlabane vabanduste otsimine, mis ei vii elu edasi.

Ajal, mil Hurt selle uhke mõtte sõnadeks vormis, võttis rahvas hoopis kätte ja hakkas arvult suuremaks kasvama - järgneva 30 aasta jooksul ehk 1911. aastaks kasvas Eesti rahva arv tervelt viiendiku võrra - 1881. aasta 889 000 inimeselt 1,1 miljoni inimeseni (ehk 22,3%).

Miks me siis praegu nii ei käitu? Miks me ei võiks võtta eesmärgiks kasvada rahva arvult aastaks 2050 kahe miljonini?

See on täiesti saavutatav eesmärk. 2014. aasta 1. jaanuari seisuga elab Eestis ca 265 000 naist vanuses 20-49. Kui igaüks neist saaks järgmise kahe aasta jooksul lapse... Jah, ma tean, mida selle peale öeldakse: „Riik ei toeta. Riik ei suuda olemasolevatelegi lastele piisavalt toetusi leida. Riik ei taga inimväärilist sissetulekut ning lasteaia-koolikohta." Aga see kõik on ju muudetav! Hakkame otsast peale, küll see abstraktne „riik" (loe: meie teiega) ka tegutsema asub! Ma ei usu, et siin riigis leiduks ühtki inimest, kes ei teaks, et lapsed on meie tulevik. Küll leitakse vahendid, et lapsed hoitud, koolitatud ja üles kasvatatud saaks!

Seotud lood:

Loomulikult mõistan, et üleöö ei saa, taha ega suuda kõik Eestis elavad sünnitusealised naised lapsi saada. Aga miks sünnitab Eestis igal aastal vaid 5% fertiilses eas naistest (aastas sünnib ca 13 000 last)? Miks ei võiks tänase 5% asemel lähitulevikus 10, 20% neist naistest aastas last saada?

10% puhul oleks sündivus Eestis hoobilt beebibuumi tasemel, 25 000 last aastas (just nii palju sündis Eestis lapsi laulva revolutsiooni aastail). 20% puhul oleks pilt aga juba imeilus - 50 000 vastsündinut aastas teeks loomuliku iibega imet ning viiks Eesti rahvaarvu aastaks 2050 kahe miljonini!

Hääbuv rahvas.. kas lepime sellega?

Hääbumisest pääsemiseks on vaja loomulik iive viia plussi, mis on juba täiesti reaalne siht. Näiteks eelmisel sajandil sündis statistikaameti andmetel (alates 1919. aastast) Eestis 18 000-21 000 last aastas. Alla 18 000 piiri langes sündivus alles 1992. aastal ja nii jäigi. Muuseas, pikki aastakümneid (1947-1990) oli loomulik iive Eestis positiivne.

Tänane olukord on kahjuks vastupidine. Eesti rahvaarv väheneb tempos 5000 inimest aastas. 5000 inimest on Eesti mastaape arvestades sisuliselt terve linnatäis inimesi (tervelt 173 kohalikus omavalitsuses elab vähem kui 5000 inimest).

Hääbumine ei ole ainuüksi väljarände süü - pea poole sellest rahvastiku vähenemisest saab kirjutada negatiivse iibe reale. Statistikaameti andmetel sündis eelmisel aastal Eestis 13 500 last (500 lapse võrra vähem kui aasta varem) ja loomulik iive oli negatiivne - miinus 1713 inimest.

See aga tähendab hääbumist sõna otseses mõttes. Meeldigu meile see või mitte, kuid nii see on. Statistikaameti arvutusi usaldades kahaneb Eesti rahvastik aastaks 2040 ligi kümme protsenti ehk 124 735 inimese võrra. Terve Tartu linn!  See ei ole riigi, valitsuse ega poliitikute süü - siin on ainuke põhjus inimestes.

Kuni vaid räägitakse ja viidatakse, et riik peaks midagi ette võtma, leitakse pigem põhjuseid ja vabandusi, miks neid asju mitte teha, olukord ei parane. Seepärast seadkem eesmärk - lähima paari aasta jooksul teeb igaüks ühe lapse veel!

Eesti edu pant on rahvastiku juurdekasv

Maailmapraktika näitab, et rahvaarvu kasv on edu alus. Rahvaarvu kasv tekitab nõudlust enamate kaupade ja teenuste järele. Seega - kasvab rahvastik, kasvab tarbimine, kasvab majandus. Üsna lihtne ja loogiline.

Siit jõuame loogiliselt ka järgmise teemani. Ränded.

Väljarännet ei pea kartma. See toob me riigile kasu, mõnikord au ja kuulsust, kogemusi ning laiemat maailmapilti. Muidugi on paljud väljarändajad ka lihtsalt mugavuspagulased, kuid mina nende lahkumises küll halba ei näe - kes pole eluga rahul siin, leiavad põhjuse virisemiseks ka mujal.

Loe veel

Kokkuvõttes tuleb ühiskonnale tema liikmete laiem silmaring kasuks. Kõlab küll veidi õõnsalt, aga Eesti saab kasu ka siit pärit talentidest. Nende tegude säras saame kümmelda ju me kõik. Kes poleks mõnel välisreisil kuulnud kiiduavaldusi: „Oo, Eesti, see on see Skype'i sünnimaa!"

Ja ka sisserännet ei pea me kartma. Välja- ja sisseränne on lihtsustatult võttes nagu kuumaveeboiler - külm vesi voolab alt sisse, soojeneb kuuma veega segunedes ja seejärel jookseb juba nõudluse tekkides täiesti uue kvaliteedina ülalt välja. Ja täpselt nii palju kui ülalt sooja vett välja antakse, jookseb külma vett alt sisse. Lihtsama boileri suurimaks nõrkuseks on süsteemi suletus - kui kuum vesi pealt ära ei voola, tõuseb rõhk kogu boileris ja olukord muutub plahvatuslikuks. Võib olla on sama lugu ka talentidega - kui ülalt häid minema ei lase, tekib süsteemis ülerõhk. Seepärast peavadki talendid minema ja tõestama ennast ka mujal. Alt peab aga kogu aeg tulema värsket külma vett, käesoleval juhul siis talenditoorainet. Hetkel kahjuks Eesti boiler lekib - ei lähe mitte ainult talendid, vaid ka külm vesi.

Uussisseränne on üks väike võluvits, mis aitab riigil, ühiskonnal ja majandusel kasvama hakata. Me peaksime oluliselt enam tähelepanu pöörama ka kord juba siia tulnuile. Miks me vaename oma hallipassimehi? Ma olen küll teinud ettepaneku, et kõigile siin juba mitukümmend aastat elanud määratlemata kodakondsusega isikule tuleks lihtsustatud korras anda Eesti kodakondsus, eelkõige julgeolekuriskide maandamiseks, kuid see pole mu tänane peamine sõnum. Olen nõus ka poole rehkendusega. Kui see ühiskonnale täna veel täiesti vastuvõetamatu tundub, ei peagi kõigile määratlemata kodakondsusega isikutele kohe Eesti kodakondsust andma, küll aga võiksime järk-järgult suurendada nende õigusi.

Miks ei võiks Eestis sündinud, kuid mingil põhjusel siiski määratlemata kodakondsusega noor teenida aega Eesti Kaitseväes? Hetkeolukord on säärane, et Eesti riik kaitseb küll seda noort, kuid tema ise ei pea kedagi kaitsma.

Mingil hetkel võiksime siiski jõuda ka olukorrani, kus paarkümmekond aastat siin elanud inimene saaks vähemalt valimispäeval riigi juhtimisel kaasa rääkida saada. Nad ju elavad siin ja maksavad makse, see on ka nende inimeste kodumaa, mille heaolust ja käekäigust sõltub ka nende inimeste elu... miks nad ei peaks saama siis kaasa rääkimise õigust?

Kuigi kahanevast ühiskonnast kasvavaks ühiskonnaks muutumine on minu arvates Eesti suurim eesmärk, on meil mitmeid teisigi valupunkte, toon lühidalt järgmised.

1.     Töökohtade juurdekasv

Idu- ja IT-firmade kõrval on maailmal endiselt vaja traditsioonilisi ettevõtteid, õigemini, nende teenuseid ja tooteid. Seepärast peaksime me riiklikul tasandil hakkama otsima võimalusi, kuidas üliseksikate idu- ja IT-firmade kõrval soodustada ka täiesti tavaliste töökohtade juurdekasvu.

2.     Majad korda, kodud ilusaks

Lisaks energiasäästuprogrammidele peaks tähelepanu pöörama ka lihtsalt ilusale elukeskkonnale. Minu meelest võiks riik anda (läbi vastavate institutsioonide muidugi, näiteks EAS, KIK, Kredex) toetusi, mis muudaks Eestimaa ja Eesti linnad ilusamaks. Võib olla veidi naivistlik ettepanek, kuid ma olen enam kui kindel, et heas ümbruskonna elades on inimesel tujugi parem. Rõõmsam inimene on nukrast inimesest ühiskonnale kasulikum. Lisaks aitaks see majandusel kasvada, andes tellimusi ehitajatele, maalritele, arhitektidele. Loomulikult võiks neid toetusprogramme vaadata süsteemselt - elumajade puhul tuleb kõigepealt korda teha hoone konstruktsioonid ja muuta maja soojapidavaks ning alles seejärel hakata ilule mõtlema.

3.     Peame parandama oma kohta õnnelike riikide edetabelis

Peaksime seadma eesmärgiks muuta eestimaalaste elu õnnelikumaks. Võtma eelduseks, et õnnelik ei pea olema üksnes inimese lapsepõlv, õnnelik peab olema ka tema kogu ülejäänud elu.

ÜRO iga-aastases õnneindeksi edetabelis on Eesti tavapäraselt keskmisest veidi viletsamal positsioonil, viimase veerandi seas. Kehva tulemuse taga võib olla eestlaslik tagasihoidlikkus ja pessimistlikkus - nimelt koostatakse see edetabel inimestelt küsides, milliseks hindavad nad oma elujärge 11punkti skaalal. „Käib kah," ütleb ju üks õige eestlane. Siiski on ka siin parandamisvõimalusi. Nimelt arvavad õpetatud inimesed seda edetabelit analüüsides, et Põhjamaade kõrge positsioon tabelis on tingitud sellest, et lisaks võrdlemisi kõrgetele sissetulekutele valitseb neis riikides ka stabiilne, suurte sotsiaalsete lõhedeta ja turvaline elukeskkond. Ehk siis - üdini parempoolselt sihilt teha rikkad aina rikkamateks, peaksime võtma vaesemate vaesumise vältimise suuna. Ja mis võiks tagada netosissetulekutelt ühtlasema ühiskonna kui astmeline tulumaks ehk rikkamatele veidi suurema tulumaksumäära kehtestamine?

Üleüldised madalad maksud on küll enamikule meelepärased, kuid teadmine, et riik sulle hädas appi tuleb, on mu meelest kõige alus.