Tuleb mõista, et on teatud kategooria inimesi, kes jagavad oma arvamusi ühiskonnaga eriti intensiivselt. Nende hulgas on nii tuntud kui ka vähemtuntud isikuid: poliitikuid, ajakirjanikke, ka eakaid inimesi, kellel on palju vaba aega ja kes veedavad aega mõnusalt naabritega vesteldes või pargis jalutades. Raske öelda, mis kategooriasse kuuluvad kapo ametnikud ja mis motiveerib neid nii rohkete kommentaaridega avalikkuse ees esinema.

Kapo büroo juht Andres Kahar ütles Delfile, et „Vene Maanõukogu kujutab endast ühte suurvene šovinist-äärmuslast Suhhoroslovit, kes ei esinda mitte kedagi peale iseenda“. „Sarnaselt ülejäänud vene äärmuslastega üritab ka Suhhoroslov end uhke nimega organisatsiooni taha peites ja kõikvõimalikele petitsioonidele alla kirjutades näidata suurema, tähtsama ja tõsiseltvõetavana,“ lisas Kahar.

Oletame, et Kaharil on piisavalt vaba aega, kuid kuidas siis ikkagi hinnata tema kommentaare? Kas see on riigiameti ametlik seisukoht või tema isiklik arvamus?

Juhul, kui meil on tegemist ametliku seisukohaga, oleks loogiline eeldada hinnangut õiguskaitsest lähtudes – näha riskianalüüsi ühiskondliku korra ja riikliku korra seisukohalt või siis võimalike sanktsioonide või preventiivsete meetmete kirjeldust. Raske on leida eeltoodud lausetes kõnelemas riigiteenistujat, seevastu esitab ta ohtralt konkreetse inimese kohta seda isikut iseloomustavat. Tekib arusaamine, et nüüd loob kapo juba meedia palvel moraal-psühholoogilisi portreesid ühiskondlikult aktiivsetest inimestest ja on sealjuures saanud eksperdiks kõikide venekeelsete ühenduste ja nende esindajate suhtes. Huvitav oleks lugeda kapo seisukohti samas formaadis ka teiste organisatsioonide, näiteks Avatud Vabariigi kohta, loomulikult koos lõppjäreldusega selle kauaaegse liidri kohta.

Kuid võib-olla tegi austatud härra Kahar pärast pikaajajalist suhtlemist Suhhorosloviga oma isikliku psühholoogilise analüüsi, mida ta ka lugejaile vahendas ja mil ehk polegi mingit suhet kapoga? Ma ei jaga Dmitri seisukohta kaupluste boikoteerimise osas, kus vene keeles ei teenindata. Sellised suhteid reguleerib turg ja isiklik klientide valik, sellega pole mõtet pingeid üles kruvida, kuid mille alusel saab riigiasutuse (eriti aga jõustruktuuri) obstruktsioon osaks isikule, olgu ta siis füüsiline või eraõiguslik isik? Kui on mingeid etteheiteid esitada, siis tuleb seda teha vastavuses menetluse normidega. Ja kui midagi esitada pole, siis ei tasu ka tegelda publitsistikaga.

Sel aastal oli kapo aastaraamat mitmete ajakirjanike arvates kuiv ja ebahuvitav. Puudusid kirkad faktid ja isiklikud paljastused. Kapo peadirektori Arnold Sinisalu sõnul juhtus see muidugi mitte sellepärast, et Toom ja Kõlvart käivad kohut 2011. aasta aastaraamatu pärast, vaid et "avalikkus ei soovi seal näha teravaid või väga emotsionaalselt laetud kahemõttelisi väljendusviise". Jääb üle vaid tervitada sellist lähenemist, sest nimetatud väljaanne on oma olemuselt siiski administratiivne akt, mitte aga meelelahutuslik ajaviitekirjandus.

Tõsi, seekord sai aastaraamatu kahvatu sisu kompenseeritud kirju kaanekujundusega. Eesti Vabariigi riigiasutus, kaitsepolitseiamet (kes vastutab meie ohutuse eest), vormistas oma ametliku väljaande Ukraina lipu värvides. Selge see, et teise suveräänse riigi värvide kasutamine ei signaliseeri olukorda, nagu hõivanuks meie Ukraina või et Ukraina hõivas kapo, küllap tehti seda ikka muutuste toetuseks Ukrainas. Arusaamatuks jääb, miks sellega tegeleb kapo ja veel nii maalilises vormis. Meil jätkub piisavalt igat masti poliitikuid ja ühiskondlikke tegelasi kõikidel tasemetel, kes kõigi kasutatavate vahenditega kõikvõimalikes formaatides väljendasid solidaarsust Ukraina praeguse poliitilise kursiga.

Viimaste sündmuste valguses oleks huvitav pöörduda kommentaaride saamiseks kapo poole seoses Steven Seagali saabumisega Augustibluusile. Kas ametkond soovitab keelata USA kodanikule sissesõidu Eestisse, kelle poliitilised vaated erinevad meie riigi juhtkonna omadest? Me ei saa ju lubada, et siin laulaksid meie ideoloogilised vaenlased (tõsi küll, kellel on sõbraliku riigi pass), seda enam, et välisminister noomis festivali organisaatoreid poliitilise lühinägelikkuse eest. Lõppude lõpuks peame me ju olema kursis kapo ametliku seisukohaga Hollywoodi tähe vokaalse võimekuse osas.

Minu arvates – ja see on Mihhail Kõlvarti isiklik ja mitte Tallinna abilinnapea seisukoht – oleks ühiskond stabiilsem, kui teaksime, et meie kaitsepolitsei ei tegele poliitika, ajakirjanduse ja kuulujuttudega.