Midagi seal ikka on, mis meid juhib
See oli ideoloogiakeskne sotsialistlik süsteem, mis saatis hommikul kell 6 noorukid oma pruutide käte vahelt aastateks strateegilistele pommitajatele. Ja päevad läksid — esimest korda palja käsi -50 kraadi käes, esimest korda laetud kalašnikovi ees; kiirituse ja tahapanemise oht.
13 aastaselt sain esimest korda aru, et riik valetab mulle ja et tal on veidi imelik ideoloogia. Vastuolud sõnades-tegudes jne. Nüüd 33 aastaselt tunnen naha ja karvadega uue ideoloogia tulekut. Lühend EKN (Eesti Kirikute Nõukogu) meenutab lühendit EKP (Eesti Kommunistlik Partei). Jah, ma olen muidugi paranoik kui nii julgen mõelda. Aga tsiteerin siin ühte meie arvestatavat teadlast:
“Kristlus põhineb hea ja kurja personifitseerimisel ning sellest tuleneval jumalakartlikkuse nõudel. Eeldatakse, et inimene sai kord teada, mis on hea, mis kuri, kuid õpetus, mida selle teadmisega peale hakata, oli selle ajastu tasemel. Lahenduseks oli nõue jätta see teadmine väliste jõudude kasutada. Kui ta seda nõuet ei täida, on see patt, kui aga täidab, on paratamatu, et ta tunneb end patusena, sest ei võta võitlusest osa ja nii see ongi. Seega on õige, et iga kristlane on patune ja teda päästab vaid patukahetsus (kui päästab, sest see sõltub jumala armust). Olukord oli kauaks ajaks stabiliseeritud. Pidev hirm karistuse ees on pikka aega rahuldavalt reguleerinud inimeste tegevust, kuid mitte enam tänapäeval. Praktikas on läbi proovitud ühiskondlik süsteem , mis põhines samadel alustel, aga milles puudus jumala armulikkus ja üldse jumala mõiste. Selles ühiskonnas oli ka igaüks milleski süüdi. Ajalugu näitas, et ka sellest olukorrast on väljapääs. Kui sellest vajalikud järeldused tehakse, võib kommunismiideel põhinenud ühiskondliku süsteemi kokkuvarisemine olla teenäitajaks hirmul põhinevate süsteemide lõppemisele üldse. Kristlusele on see tõsiseks signaaliks. Hirm patu ees pole maailma paremaks muutnud. Vastupidi — kristlusel on suur osa meie ees seisvate vastuolude säilitamises.”
EKN võttis valimiseelselt kasumi välja ja sõlmis valitsusega sisuliselt riigikiriku moodustamise kokkuleppe. Järgmine samm on tõenäoliselt kohustusliku usuõpetuse kehtestamine. Tsiteerin vabalt pastor Joel Luhametsa: “Me teame tõde ja seda me koolis lastele ka õpetame.”
Kord tulevikus leian poja koolivihikust lõputu mahakirjutuse piiblist. Samas meenub kuis pidime ülikoolis püsimiseks Lenini teostest mõistetamatut teksti lihtsalt kaustikute kaupa maha kirjutama. Ja ring ongi täis. Ühel päeval saab minu alates 1-2 klassist kohustuslikult usuõpetust tudeeriv poeg 13 aastaseks ning taipab, et usuõpetajast ideoloog on talle valetanud. Ta ei saa teada, et jumalat ei ole olemas, sest ehk on viimane selle aja peale välja ilmunud. Ta saab aru miski koomilise ideoloogia olemasolust millega ühiskond on teda lollitanud.
