“Euroopa Liidust väljajäämine tähendab hääbumist üksinduses,” kirjutab akadeemik Endel Lippmaa tänases (see on esmaspäevases) “Postimehes”. Tohutu hulga eurolugude kõrval on see üks põhjalikumaid ja keskendub hetkel just kõige vajalikumale teemale — mis juhtub, kui Eesti jääb euroliidust kõrvale.

Senised “jah” ja “ei” pooldajad on pigem vaielnud selle üle, kui hea või paha liidus on, kas raha ikka tuleb juurde või peab veelgi enam rihma pingutama. Ometi jääb ka Lippmaa loos mõndagi lahti rääkimata või tekib lausa küsitavusi — näiteks nagu Eesti korduv võrdlemine Moldovaga. Viimases “Maalehes” kirjutab Kaido Jaanson europropaganda viletsusest, olles muuhulgas imestunud, et tunduvalt väiksemast ja võimetumast skeptikute seltskonnast kuidagi jagu ei saada.

Järelikult on mingi oluline võti avastamata, et hoolikalt kaalutud sõnad kuidagi rahvani ei jõua. Sest suurem osa inimesi, kellega olen vestelnud ja kes kindlalt vastu hääletada lubavad, ei oska või ei tahagi oma hoiakut lahti seletada ning lähtuvad pigem emotsioonidest.

Kõige hullem, kui euroreferendumil tekib samasugune olukord nagu vene ajal — suurem osa rahvast käis küll paraadidel ja koosolekutel ning valitsusele vastu ei hakanud, ent kohe, kui võimalus tekkis, näidati punavõimuritele trääsa ja toodi rahvuslipud välja. Kui Euroopa Liiduga läheb samamoodi, siis on meil tõesti kehvad valitsejad, kes pole ajaloost midagi õppinud.

Järelikult tuleb see võti, mis tavakodaniku endaga ka tegelikult kaasa mõtlema paneb, üles leida. Ning vägagi kiiresti.

Üheks võimaluseks ongi see, kui veenvalt suudetakse rahvale lahti seletada, mida toob Eestile kaasa euroreferendumil “ei” ütlemine. Millised konkreetsed tagajärjed sellel on, või äkki on hoopis võiduvõimalusi enam? Ei taha küll ennustama hakata, ent selle võitluse võitjal on referendumil vägagi olulised eelised.

Julgeolekukaalutlused jäävad vähemalt hetkel NATO-ga liitumisel avanevatele võimalustele selgelt alla, majanduslikud argumendid on tugevamad, aga ikkagi mingis osas vaieldavad, ent sotsiaalne pool on Euroopa Liidus lausa kordades kõrgemal tasemel korraldatud ning suhtumine inimesse hoolivam.

Ehk peaks valitsus küsimusele “Mida “Ei Euroopa Liidule kaasa toob?” lausa kampaania korras vastama ning vajadusel veidi tonte maalima?