Mida teha valge inimrämpsuga?

Värske Eesti film “Mina olin siin” näitab, kuidas jõutakse esimese arestini. Sealt läheb paljudele rong mahakantute — white trash’i maailma, arvab Margit Tõnson.

Nad elavad sinu, maksumaksja kulul. Nad müüvad sulle oma keha ja narkootikume. Nad norivad öisel tänaval tüli ja kui veab, jõuad tõesti vaid verise kulmuga koju. Nad varastavad su paljaks. Nad panevad pihta su valuveljed ning löövad su Lexuse klaasid sisse. Nad müüvad sulle tagasi su profijalgratta, ja sa oled selle üle rõõmus. Nad võtavad ära su lapse lõunasöögiraha. Nad kõõluvad pargipingil, mõnitavad korralikke kodanikke, ning hirnuvad endale tilgad püksi, nähes su ehmunud pilku ja välkuvaid kandu.

Neil ei ole kröömigi austust sinu raske tööga teenitud varanduse vastu, nad ei pea millekski sinu privaatsust, neil on sügavalt poogen. Nad on võlgu. Ja võtavad võlgade katteks sms-laenu, ja siis lähevad võlgade võlgade katteks narkomuulaks. Nad vihkavad rikkaid, sest keegi peab ju nende ebaõnnes süüdi olema. Aga kuna nad rikastele tihti lõuga andma ei pääse, sest rikastel on võimalus end hästi turvata, siis nad elavad oma frustratsiooni välja sinu, tavalise pintsaklipslase peal.

Nad on inimrämps. Kriminaal­ne, vägivaldne, ohtlik, moraalitu, seaduskuulmatu kontingent. White trash. Wikipedia andmetel on inimrämps “halvustav väljend tähistamaks madalasse ühiskonnaklassi kuuluvat, madala haridustasemega ja kehvade tulevikuväljavaadetega valget inimest.

Majanduslikult, hariduslikult ja kultuuriliselt pankrotistunud valget inimest.”

Loe edasi Eesti Ekspressist