ANNELI OIDSALU
Tallinna prantsuse lütseumi emakeeleõpetaja

Ootan stabiilsust: heitlikkus, pidev reformimine ja teadmatus tuleviku suhtes väsitavad. Mind häirib hariduselus n-ö kirvega löömine: kõva ropsuga vana maha ja kõik ühe malli järgi uutmoodi, kõik põhikoolid ja gümnaasiumid lahku, igasse gümnaasiumi kolm õppesuunda, väikesed koolid kinni... Eesti rikkus on just olnud mitmepalgeline haridus.

Uue õppe- ja oma eriala ainekava olen „läbi töötanud” ning seetõttu julgen tahta õppekava rakendamiseks õpetajatele reaalset tuge: ministeerium peaks suunama kvaliteetsete koolituste korraldamist ning õppematerjalide tellimist. Haridusvaldkonnas ei saa loota ainult turule ega sellele, et kool teeb ja tagab. Õpetaja õlule on pandud liiga ränk koorem, ta on jäetud uuenduste läbiviimisel üksinda. Kool vajab õppekava rakendamiseks ka raha.

Õpetaja peab sageli olema psühholoog, perenõustaja, eripedagoog, sotsiaaltöötaja, ehkki tal pole sellekohast kvalifikatsiooni. Koolides ei jätku oskusi, teadmisi, inimesi, aega ega raha, et kõik erivajadustega lapsed saaksid just neile sobivaimal moel õppida ja areneda ega hakkaks häirima koolikaaslaste õpikeskkonda. Ministeeriumi inimesed võiksid mõtiskleda, kuidas neid probleeme lahendada. Hea õpetaja väärib head palka.

HEIKKI SILVET
Tallinna 32. kooli inglise keele ja filosoofia õpetaja

Tõdedes, et minister ei ole võlur, võiks siiski midagi ette võtta, et õpetajaid jätkuks ja uusi juurde tuleks. Selleks tuleb riigil leida raha. (Haridusse investeeritud euro toob teatavasti statistika järgi tagasi kümme eurot. Miks mitte võtta siin eeskuju Soomest, kes on maailma haridustasemelt esikohal?) Tuleb leida tasakaal polaarsuse skaalal: alaliste uuenduste ja reformide ning koolirahu vahel. Õpetajal on raske isiklikke arenguplaane koostada, kui ülevalt pidevalt midagi muudetakse. Kindlasti tuleb reguleerida ka esimestesse klassidesse astumise korda.

SULEV VALDMAA
Jaan Tõnissoni instituudi kodanikuhariduse keskuse juhataja

Seni on ministrid oma töö tulemuslikkuse mõõdikuks pidanud eripalgelisi reforme. Haridus on aga konservatiivne, seal ei pruugi reformidega head nahka saada. Haridus vajab pigem seiret-monitooringut, analüüsi ja vajaduste ilmnemisel ka jooksvaloomulisi juhtimisotsuseid.
Põletavaim probleemistik Eesti hariduse jaoks tundub aga kujunevat õpilaste arvuga toimuva tagajärjel. Siin on kaks raudkindlat asjaolu, mille järgimine oleks soovitav: summa ei sõltu liidetavate järjekorrast ning rahvaarv on pika toimega, ent 100% ettearvamatu muutuja.

TIINA KUULAR
lapsevanem

Mina suhtun uude ministrisse ettevaatlikult. Ikkagi endine kaitseminister, mine tea, millega ta nüüd sõtta tahab minna... Pealegi, tegeliku haridustöö teevad ära hoopis teised inimesed kui minister, nii et ei oota ma temalt midagi.