Mida on meile andnud keskaeg

Kes poleks kuulnud või ise kasutanud sõnakõlksu “ nagu keskajal ”, vihjates sellega kindlasti millelegi räpasele, vägivaldsele või tagurlikule.

Niisugune negatiivne suhtumine on meisse juurdunud sajanditepikkuse ajalookirjutuse mõjul, sest alates renessansist muutus keskaja lahutamatuks paariliseks omadussõna “ pime ”. Ega halva kuulsusega ajastus keegi eriti sobrada tahtnudki, kuni tõstis pead uus medievistide koolkond, kes viimase 30 aasta vältel on oma uurimustes tõestanud, et keskaja “ pimeduse ” on põhjustanud eelkõige teadmatuse vari.

Tegelikult olid need ligikaudu tuhat aastat, mida tinglikult keskajaks nimetatakse, täis vaimuvalgust ning meie modernne läänetsivilisatsioon on valatud keskajal väljakujunenud vormi.

Ühtse, intellektuaalsele konsensusele rajatud Euroopa idee pärineb just keskajast, mil mõtiskleti veel ka selle üle, kuidas jaotada võrdselt aega töö, puhkuse ja meditatsiooni vahel ; mil tunti muret söögi kvaliteedi ning toiduainete sanitaarse seisundi pärast ; mil leskede uue abielu läbi moodustusid liitpered, kus kasuvanem kasvatas oma abikaasa lapsi üldjuhul samasuguse hoole ja armastusega kui tänapäeva analoogses perekonnas. Seega ei tasu Tuhkatriinut ega teisi muinasjutte liiga tõepähe võtta !

Vastupidi tavaarusaamisele unustati taassünni ja valgustuse tuhinas paljud kuldaväärt tarkused ning head harjumused, mille juurde oleme ringiga tagasi jõudnud või alles jõudmas. Näiteks keskaja inimeste soovi elada harmoonias loodusega võiks kaasaegses sõnavaras nimetada ökoloogiliseks mõtteviisiks. Tänapäeval oleks hädasti vaja taas eeskuju võtta keskaegsetelt mõtlejatelt, kes püüdsid ühendada oma teadmised ja kogemused spirituaalse vaatlusega, kuna ainult ratsionaalselt kaalutledes ning ühe päeva hetkekasule mõeldes on inimesed endale juba niigi suurt kahju teinud.

Huvi keskaja vastu ongi kasvamas — jõudsalt ja üha laiema publiku hulgas. Gootika sünnimaal, Prantsusmaal, on suveniirimüüjatel minevaks kaubaks katedraalide veesülitite ja kimääride miniatuursed kipskoopiad, aga ka kuningas Arturi ümarlauarüütlite või raudrüüs sõjameeste kujud. Jõulumüüki ilmus hulgaliselt põnevaid käsitlusi keskaja eluolust ja mõttemaailmast, kordustrükki on lastud mitmete tollaste autorite teoseid.

Ent massid pole avastanud selle salapärase ajastu mitte otseselt Roland’i laulu ega Püha Augustinuse kirjutisi lugedes, vaid hoopis internetis levivate rollimängude ja suurejooneliste filmide kaudu — mõelda ainult Sõrmuste isanda ekraanivariandi hiigelmenule. Otseselt või kaudselt keskajaga seotud filmid on korduvalt kinosaale rahvaga täitnud. Spetsialistid juhivad tähelepanu tõsiasjale, et isegi ülipopulaarse Tähesõdade ulmesaaga ülesehitus järgib keskaegse romaani põhiskeemi, mille läbivaks teemaks on otsimine : iseenda, elu mõtte ja eneseteostuse otsimine. Oma saatuse kujundamine, “ lunastuse ” leidmine on kaasaegses ühiskonnas samuti väga tähtsal kohal, ehkki meie “ lunastus ” on erinevalt keskaegsetest enamasti materjaalne.

Keskaeg paneb tööle kujutlusvõime, osalt ehk sellepärast, et inimeste teadmised tema kohta on auklikud, moonutatud ja täis klišeesid. Kuid teadmatus ärgitab omakorda ajaloolaste uurimustega tutvust tegema ning avastama, et tunda keskaega tähendab mõista paremini meie tsivilisatsiooni või lihtsalt iseennast.