Minu isa, kes oli jahimees ja hiljem kaitseliitlane, tutvustas mulle juba varakult põhitõdesid relvade ja relvadega seonduva kohta (inimese pihta ei tohi sihtida, ka luuavarrest võib pauk tulla jne). Võib öelda, et kasvasin üles üsna militaarses ja patriootlikus õhkkonnas.

Kui isa astus Kaitseliitu, siis hakkasin temaga loomulikult laskmisharjutustel ja muudel õppustel kaasas käima - lahe oli. Kollektiiv oli mõnusalt vabameelne, keegi ei karjunud ja ei jalutanud rivi ees ülbelt kaprali triibuga ringi, kõik harjutused said tehtud efektiivselt ja nii, et õpitu meelde jääks. Igati positiivne mulje. Sain nende harjutuste tihedaks külaliseks. Kõik oli lõpuks lihtne ja selge. Lähedal oli käia ka - lasketiir oli kodu lähedal - vaevu 4-5 kilomeetrit. Seltskond oli suhteliselt väike (kuni 20 inimest) ja enamasti käisid kohal samad näod, nii et tekkis omamoodi sõpruskond. Arutati kõikvõimalikke probleeme, jagati juhtnööre ja anti nõu. Täpselt nii kujutan ma ette ühe korraliku kaitseorganisatsiooni tegevust.

Aastad möödusid ja kui hakkasin 18-le lähenema, tahtsin loomulikult kohe sõjaväkke minna. Oli isegi plaan peale sõjaväge sisekaitseakadeemiasse astuda. Siis aga tegi elu omad uperpallid ja need plaanid lükkusid tulevikku. Kokkuvõttes ei olnud mul üsna pikalt võimalik Kaitseliidu üritustest osa võtta ja kui ma seda peale paari-kolme aastat jälle teha sain, oli olukord muutunud.

Ei olnud enam seda mõnusat väikest seltskonda nagu varem. Meie malev oli kokku lükatud teise malevaga, nii et tekkis suurem. Seda tehti vist koguni mitu korda, nii et nüüd kuulume me ühte hiigelsuurde malevasse, mis käib õppusi korraldamas ligi 60 kilomeetri kaugusel minu elukohast. Võõraid nägusid on igal pool ja õppused on nagu sõjaväes. Mossis nägudega ja rohkete pagunitega mehed kõnnivad rivi ees ja kamandavad, igasugune pullitegemine on taunitav ja kõik õppused käivad range militaarse korra järgi. Kahjuks on lõpptulemus (vähemalt viimasel kolmel korral, kui ma selle seltskonnaga õppustel käisin) olnud alati kesine. Silma ja kõrva hakkab üldine organiseerimatus ja oskamatus või tahtmatus organiseerida.

Näiteks seisis ühel õppusel terve meie malev kaks tundi lihtsalt keset põldu vihma käes, sest keegi ei olnud kellelegi andnud käsku telki üles panna. Toit ei olnud veel valmis, sest seda hakati liiga hilja valmistama ja puudusid plaanid selle kohta, mida tegema peaks. Niisiis lihtsalt seisti.

Teiseks see kamandamine, käskimine ja karjumine. Olgu peale, ma saan aru, et sõjaolukorras on hea, kui kõik on käsuliiniga harjunud ja rividrilliga tuttavad, aga no kuulge... Esiteks käivad õppustel tihti just noored - 16-18aastased. Mida annab nende peale karjumine ja nende kamandamine? See ülbus ja näiline negatiivsus tekitavad ainult olukorra, kus järgmistele õppustele tuleb aina vähem inimesi. Mindki hoidis viimase hetkeni kinni see, et kohale tulid ka mu vanad tuttavad. Kas see ongi see, mida saavutada tahetakse? Mul on tekkinud veendumus, et see kõik ei õpeta mulle enam seda, mida peaks - oma kodu kaitsmist.

Mõne kuu eest toimus meie maleva üldkoosolek, kuhu ka mind kutsuti - tuttav hakkas tänaval nööbist kinni ja hakkas lunima, et ma tuleksin - pidi olema hirmus oluline teema. Mõtlesin, et olgu peale, ehk saavadki mõned asjad selgemaks ja saan võibolla ka mõne küsimuse esitada, aga võta näpust. Koosolekul oli kohal jube hunnik rahvast - enamuses võõrad näod. Kohe näha, et asi oli tõsine.

Anti käsk kogunemiseks, rahva ette jalutas hirmus tähtsa näoga tegelane ja hakkas rääkima liikmemaksust. Ei no muidugi, sissejuhatuseks teeme rahakotid tühjaks. Olgu, oluline teema seegi. Ootasin, mis edasi tuleb ja umbes tunni möödudes hakati tutvustama maleva vapi kavandit. Ja põhimõtteliselt oligi kõik. Kokku olin seal kaks tundi ja targemaks ei saanud ma grammigi. Küsimused jäid samuti küsimata, sest kogu organiseerijaskond tundus kuhugi kiirustavat.

Mul ei ole siiani õrna - kõige õrnematki - aimu, milline on meie maleva tegutsemiskava äkkrünnaku puhul kodumaale. Mida me kaitsma hakkame? Kas terve malev jookseb ummisjalu sinna 60 kilomeetri kaugusele harjutusalale? Kas meil on mingi teavitamise süsteem? Kui jah, siis milline? Kas me tõepoolest oleme mõeldud võitlema ainult terves maleva koosseisus? Kui jah, siis millise meetodi abil valitakse need suunad, kuhu me liigume? Kas ma pean lihtsalt jääma ootama käsku? Ainult õppustel nähtu ja kogetu järgi otsustades kästakse ilmselt sõja puhul mingil hetkel, et ma oma kodu ja pere saatuse hooleks jätaksin ja tormaksin käsu järgi kindlaks määratud positsioonile võibolla kusagile 60-100 kilomeetri kaugusele linna või mõne strateegiliselt tähtsa objekti juurde kaitsesse. Ei meeldi mulle see variant.

Minu nägemus kaitsest hõlmab esiteks seda, et mul on kontroll oma kodu ja pere käekäigu üle. See tähendab, et ma teostaksin kaitset piirkondlikult, oma koduvallas, mitte ei jookseks tundmatule maastikule, sest nii kästakse. Kaitseliit peaks minu nägemuse kohaselt koosnema just võimalikult väikestest lokaalsetest rühmitustest, kes on relvastatud ja oma piirkonnaga iga viimase kivinukini ja kuusekäbini tuttavad ja kellel on välja töötatud kindel tegevuskava rünnaku puhul.

Need väiksed rühmitused oleks iseorganiseeruvad, neile ei oleks vaja käsku, nad tegutseksid omaalgatuslikult niipea, kui tekib rünnaku oht. Iseorganiseeritus tähendaks seda, et neile antakse riigi poolt võimalus kaitse organiseerimiseks ja võtete harjutamiseks omal käel, nende poolt tuleb soov, riigi poolt võimalused. Võib vaid kujutleda, kui raske oleks vallutada territooriumi, millel ei ole tsentraliseeritud kaitse üksusi aga igast põõsast paistab püssitoru ja igal teerajal varitseb oht. Täielik partisanisõda.

Praegusel juhul jääb mulje, et mehed kuhjatakse kaitseliidu ja sõjaväe kaudu kodudest eemale kuskile punkritesse ja "strateegilise tähtsutsusega" positsioonidele, oluliste objektide juurde. Võib kindel olla, et suur hulk neid mehi kaitseb seda kohta, kuhu meie riigi-isad peitu poevad, keda loomulikult ei huvita ülejäänud perede käekäik. Aga mind näiteks huvitab ainult oma pere ja oma kodu. Miks ma peaksin soovima minna kahurilihaks? Sest nii kästakse? Pähh!

Tekib küsimus: kas selline lokaalsete kaitseüksuste loomine oleks võimalik? Kas leiduks piisavalt huvilisi? Kuidas neid koolitada? Kes selle eest maksab? Mis saab piirkondadest, kus ei ole piisavalt mehi? Õigustatud küsimused kõik. Usun, et kõik need probleemid on lahendatavad ja oluline on see, et selline kaitse ülesehitus liidaks oma olemuselt ühe piirkonna mehi (ja naisi) ja julgustaks ühiselt tegutsema, harjutustest saaksid omaette üritused. Õhkkond oleks vabameelne ja inimesed naudiksid neid koosviibimisi. Relvad ja laskemoon peaks neile riigi poolt välja kirjutatama ja kahtlemata võiks üldise tegevuskava igas piirkonnas üle vaadata ka meie sõjarditest kindralid/strateegid. Kuid üle vaatama ainult selleks, et anda juhtnööre - selleks, et õpetada, mitte selleks, et kamandada. Kindlasti oleks sellest palju rohkem kasu kui vihma käes ligunemisest ja kaprali kamandamise kuulamisest.

Miks see kõik ei võiks just nii olla?