Versioon pole väga loogiline, sest ajal mil roimar Mait Metsamaa tappis oli viimane jõudnud Keskturu pealikuga kõvasti tülli minna. Metsamaa kadumine tõi Polishtshukile pigem kergendust.
Kuid mida põrgut? Miks peame järjest kõrgemate ühiskondlike pagunitega tegelaste puhul lugema mingitest veritasudest, surmavõlgadest? Suure kaubandusettevõtte juhataja, pealinna aselinnapea, suurema vene lehe väljaandja... Lisaks selgub sama Ekspressi Madis Jürgeni loost, et Terje Aru on mitmegi vene "tegija" fassaadinukk olnud. Lihtinimene ei tea enam, millises söögikohas või millisel turul ostu tehes ta gängstereid toetab.
Mingi Tambovi-Permi laine valgub Eesti peale tagasi. Asjad on sedavõrd hämarad, et neid tuleb klaarida ühiskassas, mingitel razboridel, asjasse on tegelikult segatud ka politsei ja parteid.
Mida ütlevad meie kommenteerijad, kas vene kantpeade stiil ja moraal ei ole viimase viie aasta jooksul mitte suurele pealetungile asunud? Tallinn on varsti nagu Riia, kus võõral ärimehel on lihtsalt valida, millise jõugu "katuse" alla end paluda.
Eesti jälkide mõrvade taga on olnud hämarad rahasuhted turul, võltsviina ja mõnuainete alal. Etteplaneeritud mõrvade laine kerkis sel ajal kui siseministriks olid Olari Taal ja Jüri Mõis.
Kes peaks asja enda kätte võtma - kas tarvitaksime veelkord jõhkraid jäägreid või peaks looma omaette peakottidega maffiaprokuröride rühma? Kas vabariik suudab äriringkondi sundida kasutama omavahel asju ajades valgete inimeste tavasid või on meile ükskõik kui tüübid üksteist koopainimese kombel maha notivad?
Tavainimese jaoks on tunduvalt lihtsam mõelda, et mind see kõik ei puuduta. Tapmise või läbikolkimisega ähvardamine võib teid tabada suvalise liiklusavarii või korteriprobleemi puhul. Kas me teame, keda me toidame, kui einestame mõnes söögikohas või sooritame oma ostud? Kellele kuulub kasum sigaretiäris?
