Hubane talukoht Otepää kandis. Õites pärnad, soe tuul, sumisevad mesilased. Südamearst, kirjamees ja neljandat põlve mesinik Ilmar Särg (53) sebib tagaaias naatidesse uppuvate mesitarude vahel ringi, silmad peas säramas nagu jõuluehted.

“Näed! Siin tüdruk värvis ja poiss pani oma mõistusega ehituspleki peale!” Ilmar tonksab käega ühte tarudest. See on roheline ja ilusa punase katuseviiluga.

“Või vaata seda!” Juba on ta järgmise juurde karanud. “Omanik suri, ma mõtlesin, et mis ta seisab, teen korda ja panen pere sisse. Saite pildi? Tule, ma näitan sealt ka…”

Ekskursioon naatide vahel kulgeb sportlikus tempos. Seda täiendab sisukas mesinduse-alane loeng-praktikum, kusjuures assisteerivate lektoritena astuvad üles ka viis Ilmari ja abikaasa Ülle (49) kuuest lapsest.

Loengu põhiteesidest järeldub, et:

1. Mesilaste pidamine nõuab korralikku kaadrit. Kolme-nelja mesilasperega saab hakkama ka üksi-kaksi. Aga Särgedel on tarusid sadakond, nii et siin peab kibedamal ajal — augustis — kogu nende suur pere rakkes olema.

Tavaliselt käib protsess nii: Laur (23) korjab koos isaga tarudest kärjeraamid välja. Anna-¬Liisa (20) kraabib kärgedelt ära vahakaaned, Jaan (16) vurritab välja mee. Ja lõpuks teeb Hain (8) tule alla vahasulatajale, et kärjetükkidest kvaliteetset vaha saada.

Kõik see toimub nii süstemaatiliselt, nagu oleks Särjed ise ka mesilased.

Ilmar: “Nii on välja kukkunud tõesti. Mina olin oma isa käealune, nüüd on minu lapsed minu käe all. Ja ega ma ei pea neil kogu aeg juures passima!”

Ja veel. Ilmar räägib, et mesinikel ongi tavaliselt palju lapsi. Ei teagi, miks.

2. Asja väga peeneks ajada polegi tarvis. Sa võid mesilased majutada 2500¬kroonistesse moodsatesse plasttarudesse ja muretseda mitmekümne tuhandese elektrivurri. Aga võid ka vanu mesipuid ise üles vuntsida ja ladustada ära korjatud kärjeraame nõukogude-aegses punases plekk-garaažis. Niimoodi teevad Särjed.

Ilmar: “Profid muidugi hirnuksid ennast herneks selliste tingimuste peale!”

Siiski-siiski, mee töötlemiseks lõid Särjed tänavu suvel püsti tipp-topp sanitaaroludega rootsipunase majakese. Mastaabid olid sellised, et vurritada enam kuskil nurga taga ei kannatanud.

Aga tõsisteks meetootjateks Särjed ennast ikkagi ei pea. Ilmar: “Ta on meil rohkem enda jaoks — et pere saaks mõnusas keskkonnas suhelda. No mida me teeks linnas? Vaataks telekat ja sööks üheskoos krõpsu?”