Merle Haruoja: Inimlikkuse võimalikkusest ja rassilise diskrimineerimise kõrvaldamisest

Minu enda kokkupuude teisest rassist ja teistsuguse nahavärviga inimestega on pärit lapseeast. Need inimesed, kellel on parim sõber, elukaaslane, abikaasa või kes iganes lähedane teisest rassist või rahvusest mõistavad, millest kirjutan. Muide, ka eestlane võib olla teise nahavärviga…

Kas suhtumine eelarvamuste või vaenulikkusega nendesse inimestesse, kes on teistmoodi (lisaks rassile veel nahavärvi, soo, keele, usu, poliitiliste või teiste seisukohtade, rahvusliku või sotsiaalse päritolu, puude või sünnipära või muude tingimuste poolest), teeb meid paremaks inimestena ja rahvana? Olen kindel, et ei. Aga kui me ei oska austada omasid ega me siis ka võõraid austa.

Et ise rahvana ja riigina püsima jääda, on oluline vältida säärast vastandumist, nagu tõi esile Martin Helme oma „must-ust“ retoorikaga, sest põhjendamatud ja harimatusest tulenevad vastasseisud tekitavad vaid uusi vastuolusid.

Nende vastuolude lahendamisel ei saa lähtuda ainult sisetundest, sest lisaks Eesti riigis kehtivatele seadustele, on Eesti ühinenud ka ÜRO rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise konventsiooniga ja seda juba enne põhiseaduse vastu võtmist. See tähendab, et nii Eesti riik kui ka siin elavad inimesed on kohustatud konventsiooni järgima.

Mida see endaga kaasa toob, saab selgeks, kui heidame pilgu välismaale. 1999. aastast kuni 2001. aastani levitas Belgia parlamendiliige Daniel Féret lendlehti, mis kutsusid üles seisma vastu Belgia islamiseerumisele, võltsile integratsioonipoliitikale ning mitteeurooplastest tööotsijate koju saatmisele. Selle tulemusena mõisteti Féret süüdi rassilisele diskrimineerimisele õhutamises.

Féret nägi kohtuotsuses oma sõnavabaduse riivet ehk vastuolu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 10: „Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb vabadust oma arvamusele ja vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma võimude sekkumiseta (…)“

2009. aastal otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), et kuna Féret sõnum kutsus üles usaldamatusele ja vihkamisele võõraste suhtes ning seda valimiste kontekstis, kus sellel oli veelgi suurem mõju, siis artiklit 10 süüdimõistmisega ei rikutud.

Tulles tagasi Martin Helme juurde, siis Féret ja Helme juhtumite vahele võiks ühiseid jooni tõmmata siis, kui Eestis algatataks Helme vastu kriminaalasi ja kohus langetaks süüdimõistva otsuse. Kuni seda pole, ei saa teda ka süüdi mõista.

Siiski ei tasu unustada, et ELi ja Euroopa Nõukogu liikmelisusest tulenevalt peab Eesti tagama, et karistatav oleks vägivallale või vihkamisele kihutamine rassilise kuuluvuse, nahavärvi, usutunnistuse, sünnipära, rahvuse või etnilise päritolu alusel. Seda jälgib ka vastav rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa komisjon, mille viimase aruande kohaselt soovitatakse Eesti ametivõimudel teavitada meediat vajadusest tagada, et nad ei annaks pinnast vähemusrühmade suhtes vaenulikku õhkkonna tekitamiseks.

Lõpetuseks - üleskutsed, mille eesmärk on demokraatliku ühiskonna lammutamine, ei saa nautida selle sama demokraatia vilja – sõnavabadust.