Nad löövad segi kõik meie plaanid. Peame oma igapäevategemisi, rutiini ja harjumusi oluliselt korrigeerima, prioriteedid vähemalt mõneks ajaks ümber seadma. Peame tahaplaanile jätma kõik muu ja keskenduma tõvest jagusaamisele.

Pole mingit kindlat rohtu, mis majanduslanguse või viirushaiguse ruttu ära raviks. Saame vaid sümptomeid leevendada, ülekuumenemisest tingitud krampe ennetada ning tegeleda immuunsüsteemi tugevdamisega lootuses ära hoida tõve peatset kordumist.

Me ei saa sellises olukorras teha nägu, nagu midagi poleks juhtunud. On juhtunud, ja midagi pole parata.

Samas ei saa me olla kogu aeg ennetavalt teravdatud valmisoleku seisundis, see oleks ülereageerimine ja kurnaks meid mõttetult. Aga me teame, et see võib tulla, ja oleks ülimalt naiivne väita, et poleks iial arvanud, et see nii läheb. Ja kui ta on käes, siis ei saa ei saa istuda tegevusetult, vaid võtame ette, mis võtta annab.

Elu on pakett, mille saame koos kõige selle juurde kuuluvaga. Kui tahame perekonda ja last, siis saame koos turvalisuse ja rõõmuga kaasa suhteprobleemid, kulud haridusele ja laste viirushaigused. Kui tahame kapitalismi ja heaoluühiskonda, siis saame koos ilusate ja kergete aegadega kaasa ka tagasilöögid, kriisid ja majanduslanguse.

Igal asjal on ka oma head küljed. Igaks kriisist väljub inimene tugevamana. Kriis sunnib aja maha võtma, mobiliseerima toimetulemiseks ennast ja oma sotsiaalset võrgustikku, meelde tuletama elu põhiväärtusi. Kõik see lähendab inimesi ja suurendab solidaarsust. Nii majanduslanguse kui ka lapse viirushaiguse ajal.

Ükski majanduslangus või viirushaigus ei jää kauaks püsima. Poleks ju kuigi mõistlik arvata, et see ei möödu kunagi ja selle tõttu ongi elu läbi ning parem veel, kui ise elule lõpu teen. Muidugi kaasneb nii majanduslanguse kui tõvega stress, frustratsioon, masendushood, öised ärkvelolekutunnid. Muidugi sunnib see meid ettevaatlikkusele, et mitte saada tüsistusi.

Aga ka see läheb mööda. Ja tegelikult teavad inimesed seda juba sajandeid…

Claire Rayner [Tuhande aasta tarkus]:
“ka see läheb mööda.”
Need sõnad õpetas mulle mu vanaema
kui väljendi, mida tuleb kasutada iga
elujuhtumi puhul. Kui olukord on eriti hirmus,
kui olukord on täiesti kohutav,
kui kõik on suurepärane ja imeline
ja oivaline ja ülihea —
ütle endale need neli sõna.
See avardab su vaatevälja
ning aitab head kõige paremini
ära kasutada
ja õnnetusi stoiliselt taluda.