Merike Juhkov: Meie kangelased
Kui palju me teame eestlastest, kes töötavad kõrgetel kohtadel rahvusvahelistes organisatsioonides ja suurfirmades? Suurt midagi. Ometigi, nad on saavutanud seda, millest paljud unistavad ja millega paljud ähvardavad: löönud läbi välismaal. Sportlastega on asi parem, kuid olgem ausad, enamus meie atleetidest on läbi löönud aladel, mis ei kuulu eriliste publikumagnetite hulka. Kes peale eestlaste, tshehhide ja üksikute friikide teab midagi Erki Noolest?
Näiteid võiks tuua veelgi.
Me ihkame rahvusvahelist tunnustust, tahame, et iga New Yorgi getoelanik teaks, misasi on Eesti ja millega seda süüakse. Me arvame, et Euroopa ja maailm jälgivad pingsalt iga meie sammu ja muretseme, mida arvavad nad meie pisikestest tormidest supilusikas. Kaka ruttu, karu tuleb, hirmutati väikesi lapsi. Nii me küll Euroopasse ei saa, kõlab ähvardus täiskasvanutele.
Ent kogu selle paanilise tunnustusvajaduse juures ei huvita meid absoluutselt nende inimeste tööd-tegemised, kes on rahvusvahelisel tasemel läbi löönud. Ja ometi toovad need inimesed Eestile kuu ajaga rohkem tuntust kui sada mainekujundajat kümne aastaga.
Ja mis neile selle eest osaks saab? Veab neil, keda kodukandis ei tunta. Nad pääsevad kadedusest ja sõimust. Vaevalt aasta tagasi võitsid Tanel Padar ja Dave Benton Eurovisiooni. (muuseas, Eurovisioon ei tähenda ainult shlaagrite võidujooksu, ent kui paljud meist on kuulnud noorte heliloojate-muusikute saavutustest teistel Eurovisiooni nime all peetavatest konkurssidest?) Mis neile osaks langes? Mäletate, kuidas ja milliste sõnadega neid enne ja pärast võitu sõimati? Ka Peebo olevat mõttetu mutt, mingi Viini ooperi eiteamitmes eiteamissopran, no mis tase see on? Kes on sel juhul Mart Poom näiteks? Mõttetu luuserklubi vigastatud väravavaht? Ja pole vist mõtet meenutada, milliste epiteetidega on õnnistatud Carmen Kassi.
