Teatavasti oli valitsuse reageering kiire. Juba sama päeva, 28. detsembri lõunaks teatas välisminister Urmas Paet, et merepiiri nihutamist ei tule, kuna Eesti ühepoolsed sammud ei anna mingit positiivset efekti. Põhjendusena tõi Paet välja seisukoha, mille järgi Vene-Saksa gaasijuhe, mille ehitamist Eesti poolne piiri liigutamine takistada võiks, kulgeb nagunii Soome majandustsoonis ja seega ei ole Eesti poolsel aktsioonil sündmuste käigule märkimisväärset mõju.

Paetile sekundeeris ka Eesti kapitulantliku välispoliitika tegelik arhitekt, endine välisminister ja praegune europarlamendi saadik Toomas Hendrik Ilves, kes avaldas närvilist kartust, nagu võiks meie sammud merepiiri nihutamisel asjast halvasti informeeritud lääne inimestele jätta mulje, et meil ikkagi on naabritele territoriaalseid pretensioone.

Siinkohal võiks Ilvesele muidugi meenutada, et europarlamenti minnes oli üheks tema lubaduseks valijatele just see, et ta selgitab seal kohapeal, otse ja adekvaatselt meie probleeme. Tehku seda siis nüüd, selle asemel et vanal viisil soiguda, kuidas meist võidakse valesti aru saada!

Ma ei taha hakata siiski arutlema merepiiri nihutamise juriidiliste argumentide üle. Pigem tahan ma rääkida asja diplomaatilistest aspektidest. Et Eesti võimalikud ühepoolsed sammud Soome lahel nii naabreid, Venemaad kui Euroopa Liitu (Saksamaast kõnelemata) ärritavad, on muidugi iseenesest mõistetav. Eesti, mis pole juba aastaid välispoliitikas astunud ühtegi iseseisvat sammu ja kelle sõltumatut arvamust ja suurriikide omakasupüüdlikke plaane ohustada võivaid aktsioone seega ka keegi karta pole osanud, ajaks praegu iseseisvale riigile omaselt käitudes teised asjasse puutuvad sõna otseses mõttes vihale. Ja hirmu selle ees väljendavad ka Paeti ja Ilvese seisukohad.

Seisukohad, mis panustavad täielikult teiste heatahtlikkusele Eesti suhtes ning loodavad sellega seoses naiivselt, et sõnakuulelikul Eestil on suuremad väljavaated kriisiolukordades kahe silma vahele jääda kui aktiivselt oma huvide eest võitleval Eestil. Nojah, samas on muidugi mõistetav, et ameeriklane Ilves ja munitsipaalpoliitikutest ning nõukogude aegsetest kollaborantidest koosnev valitsus ei tea või ei taha teada, et sisuliselt on niisugune poliitika Eesti 1930. aastate hukatusliku välispoliitilise kursi üsna täpne kopeerimine.

Muidugi kerkib nüüd küsimus: aga milleks me teisi vihale peaksime ajama, kui sellest midagi kasu pole ja gaasijuhe ikka valmis ehitatakse?

Vabandust. Küsimuse niisugune asetus näitab paraku, et selle esitaja ei suuda üheaegselt kõndida ja nätsu närida. Nimelt unustatakse, et küsimus pole ju üksnes gaasijuhtmes. Küsimus on ka Venemaa poolses taandumises piirilepingust ja võimaluses, et uute piiriläbirääkimiste puhul esitatakse Eestile Venemaa poolt territoriaalseid nõudmisi. Muu hulgas sealsamas Soome lahel, kus Eesti pole talle õiguslikult kuuluvat akvatooriumi ühepoolselt ja vabatahtlikult kasutusele võtnud. Merepiiri nihutamine praegu seaks Eesti uute piirivaidluste tekkimisel märksa turvalisemasse positsiooni ja annaks meile ka oluliselt avaramad kauplemisvõimalused. Ning juba ainuüksi see vääriks piiri nihutamist.

Merepiiri muutmine ja Venemaa eeldatavasti räiged reageeringud sellele tõstaksid Eesti aga ka üldiselt positsioonile, kus surve avaldamine meile kanaliseerub paratamatult ka surveavalduseks Venemaale endale. Ning seda sugugi mitte üksnes gaasijuhtme küsimuses.

Ärme unustame, et ometi lõpuks on ka autoriteetne rahvusvaheline inimõiguste organisatsioon Freedom House märganud seda, mis lahtiste silmadega Venemaad jälgivatele inimestele on selge juba aastaid: nimelt et Venemaa pole demokraatlik riik. Venemaa (ja Saksamaa) poolt üles kistav tüli Eesti õiguslikult täiesti põhjendatud merepiiri nihutamise ümber annaks Eestile selles kontekstis hulgaliselt võimalusi ja foorumeid tähelepanu juhtimiseks Venemaal toimuvale.

See võimaldaks nõuda oma liitlastelt Euroopas ja USA-s Venemaa-suunalise poliitika korrigeerimist ning Moskva revanšistliku poliitika läbi rinderiikideks muutunud väikestele piiririikidele tõsiselt võetavate füüsiliste ja materiaalsete julgeolekugarantiide andmist. Neid vajab Eesti praegu — vaatamata oma kuulumisele Euroopa Liitu ja NATO-sse — aga rohkem kui kunagi varem.

Kahjuks eeldab seesuguse poliitika ajamine julgust, otsusekindlust ja innovatiivsust, mida Eesti poliitikutel ja eurobürokraatideks muutunud diplomaatidel selgelt napib.