Julm šõukuninganna, teerull
Jelena Nikolajeva film (Juri Korotkovi suurepäraste kirjanduslike omadustega stsenaariumi järgi) valis sellise ruumi, kus ei saa olla konflikte (oo, nostalgia!) hea ja veel parema, hea ja halva, hea ja kurja vahel, mitte mingeid konflikte või võitlusi üldse, aga kus valitsevad meeldiv-lootusetud seadused, mille järgi algaja tõmmatakse ja imetakse joobnustava soovitud huku kuristikku. Ja sealt ei tule keegi vabatahtlikult tagasi.
Läänes, Ameerikas, Moskvas, mis vahet seal on? Popsa, miljonitest jumaldatud, sarnane gladiaatoritele, kes surma minnes tervitab hulka, kes samuti surmale määratud.
Tegelik narkootikum ei erine millegagi pealtvaatajate poolehoiu narkootikumist, inimene istub vaimustuse nõelal; seejuures on pooled võrdsed — hing raputatakse välja nii sellest, kes väänleb kontserdiväljakul ja neist, kes seda väljakut fanaatiliselt piiravad.
Pole sõnu. On muusikainstrumentide karje — roosk loomade jaoks. Peaosas on Tatjana Vassiljeva. Ta etendas tanki, lumekoristusmasinat, teerulli — Moskva šõubisnessi perenaist, kes loob estraaditähti ja allutab neid enda omavolile. Tema ilu on järelevaataja ilu, dresseerija oma, kellele lõvid ei julge silmagi vaadata. Ta joob, suitsetab ühe sigareti teise järel, tema ümber hingavad heroiiniribakesi kuulsad lauljad ja lauljatarid, näitlejad ja näitlejannad.
“Kogu see džäss” muutub üsna ruttu mõistetavaks, intriig ei erine kanoonilisest ja möödapääsmatust: Moskvasse sõidab noor lauljatar ning murrab end oma kitarriga sõubisnessi perenaise juurde. Noor talent peab saama oma, jõudma estraadile, saama kuulsaks, kuuletudes kõiges oma sundijale; tahe, töö ja kuulekus saksa skeemi “lapsed, kirik, köök” kohaselt.
Jahmatava mulje filmist loob vaat mis (seesugust pole veel olnud!) — kedagi ei huvita tulevase lauljanna vokaalsed võimed. Neil pole väiksematki tähtsust: sel momendil, kui uustulnuk läheb helisalvestusstuudiosse oma laule esitama, käsib šõubisnessi perenaine ära koristada heli ja arutab kolleegidega, kuidas uut tüdrukut võimalikult kasulikult esitleda, millise imidži juurde peatuma jääda, mis värvi värvida juuksed, mismoodi riidesse panna. Selline on kuninganna kapriis, hakkas talle meeldima see lollike ning ta teeb temast tähe!
Hääl ei oma tähtsust, sõnadel pole tähtsust, muusikal pole tähtsust. Vaat milles on nähtavasti tänase popsa õudus. Kuid… keegi ei kohku, šõu peab edasi minema.
Kes pole veel kirjutanud Dovlatovist?
Mälestusi Sergei Dovlatovist on kirjutanud isegi kõige laisemad inimesed, isegi need, kes üldse kirjutada ei oska. Ja seejuures peetakse heaks tooniks midagi moonutada, ülbitseda, häbistada klassikut, kes juba enam vastata ei saa.
Hiljuti avaldas tuntud kirjanik ja TV saatejuht Viktor Jerofejev lühikese novelli Dovlatovist. Jerofejev sõitis New Yorki Dovlatovi juurde külla viinaga, kuid peremees õnnetuseks ei joonud; Dovlatovi ämm ja naine olid õnnelikud ja tegid pelmeene, kui aga mõlemad tädid korraga kööki läksid, jõi Dovlatov kaks klaasi viina ja vajus laua alla.
Silma torkab mitte ainult jutustamise jõhkrus, nürimeelsus ja alatus, vaid lausa elementaarne valetamine. Dovlatov ei elanud kunagi koos ämmaga, ta veetis kogu elu ema Nora Sergejevna kõrval. Ei teda ega abikaasat Jelena Dovlatovat ei julenud keegi kunagi nimetada “tädiks”, ei ilu ega aristokraatne peensus ei lähe kuidagi kokku selle jämeda väljendiga. Ning kusagile ei saanud need “tädid” minna kuna ühine laud asus ja asub köök-söögitoas nagu kõikjal Ameerikas.
Kuid eksisteerida täna vene kirjanduses olemata kuidagi seotud Dovlatoviga on peaaegu võimatu. Ning kuidas mitte kirjutada tema joomisest, kui isegi jood. Hea klišee on alati käepärast!
Äsja tuli välja ka Ljudmilla Šterni raamat “Dovlatov — minu hea sõber”. Šterni sidusid Dovlatoviga tõepoolest pikaajalised sõbralikud suhted ning tundus, et võib oodata huvitavat jutustust. Kuid siingi on tegu äpardumisega, mis on tingitud sellest, et Ljudmilla Štern ostub daamiks, kes on täielikult ilma jäetud huumorimeelest.
Tema tohutu tiraazhiga välja antud raamatust ilmneb vaid üks — Dovlatov oli õnnetu austaja, kes kolmkümmend aastat püüdis asjatult ligipääsmatu Ljudmilla Šterni kätt kuid. Seejuures Oli Dovlatov abielus nagu Šterngi ja keegi ei kavatsenudki lahutada.
“Serjozha jaoks oli probleemiks see, et ma ei saanud ega tahtnud veeta Dovlatoviga õhtuid, nagu ütles meie njanja, “teadmata kus”. Tundmatud, tõsi küll, superkirjanduslikud joodikud, korter ilma telefonita, linnatransport ei liigu, takso jaoks raha ei ole ning Vitja (autori mees — J.S.) helistamas haiglasse ja surnukuuri”.
Need ülestunnistused närviliste üleminekutega annavad pildi daami mõtteviisist: tal peab kõik olema viisakas. Kui see nõue on täidetud, võib juhtuda kõike: koju tuleb tulla õigeaegselt, selleks peab olema raha takso tarvis, juua tuleb mõõdukalt, Volga suubub Kaspia merre.
Suutmata kirjeldada Dovlatovi teravmeelsust, sära, andekust ja jultumust isegi igapäevastes pisiasjades, läks Ljudmilla Shtern koos paljudega kõige primitiivsemat ja alatumat teed — mõistis hukka joomise.
See eest kinnitas oma positsiooni kirjanduses.
“Las räägivad”
Vene esimesel telekanalil toimus uue otsesaate šõu “Las räägivad” debüüt. Juhib seda populaarne küüniline saatejuht Andrei Malahhov.
Hiljuti kutsus ta stuudiosse vene keele ja kirjanduse õpetaja, kes öösiti esineb striptiisi klubis ning palus hinnata rezhissöör Nikita Mihhalkovi ja näitleja Gennadi Hazanovi küsimuse eetilist ja esteetilist külge. Mõlemad olid šokeeritud filmist, kus õpetajanna, kes pole ei ilus ega graatsiline, riietus kaamera ees lahti koos oma õpilastega… Provokatsioonid jätkusid: šõus osalejatele näidati katkendeid filmist “Julia”, mis on vändatud Riigiduuma saadiku Aleksei Mitrofanovi stsenaariumi järgi, tema on ka rezhissöör.
Nagu juba laialdaselt teada, on filmil selge pornograafiline maik ning see on pühendatud Julia Timošenko ja Mihhail Saakašvili intiimsele lähedusele. Ning ka seda filmi paluti professionaalidel hinnata. Mihhalkov karjus õudusega: “Pole sellist rezhissööri nagu Aleksei Mitrofanov! Ja kuidas ta julgeb teha filme selle asemel, et istuda duumas!” Mille peale Mitrofanov vastas: “Aga ma tegin filmi puhkuse ajal!”
Saatejuhi rõõmuks tekkis kohutav skandaal, mille käigus lühikese saateaja jooksul suudeti poriga määrida küllalt suurt hulka inimesi, peamine aga, teha neid maha televaataja silmis. Võib-olla on televaatajail seeläbi kergem elada?
