Ülariga usutlust alustades ei saa üle ega ümber noore mehe julgusest võtta enda õlule vastutus kiratseva põllumajanduse käekäigu pärast. Sügavale mällu on süüvinud üks eriline lugu riigi iseseisvuse taastamise järgsest ajast, kui nooruke Ülar võttis Kärla ühistu juhtimise rahva soovil vastu. Seda ajal, kui laudas olid söödanäljas loomad.
Ei mäleta enam, kellelt ma selle loo kuulsin, igatahes oli Ülar istunud vana kastauto rooli, et minna loomade ületalve aitamiseks Saaremaa eri paigust söödariismeid kokku koguma. Selleta poleks sarvilised kevadel haljale aasale jõudnud.
Ning kui mõelda selle aja ja toonase tootmistaseme peale ja kõrvutada seda tänasega, milleni on Ülari juhitud ettevõte jõudnud, siis ainult siiras imetlus! Visa ja vastupidav, nagu saaremaine kadakas! Selle taga on olnud meeletu töö ja tugev usk ettevõetusse, ja seda suuresti iseõppimise tulemusena.
