Meie kodude ajalooline minevik

 (9)
Meie kodude ajalooline minevik
Foto: Ilmar Saabas

„Standardarhitektuur ei tähenda, et magalapiirkonnas on elanud või elavad standardinimesed,“ kirjutab LINDA JÄRVE Õpetajate Lehes.

Mulle on jäänud mulje, et osal inimestel on millegipärast ettekujutus, et kultuuri tehakse ainult aedlinnades või maamajades ja nn magalad on koht, kus elab üksnes seltskond, kes kultuuri seisukohalt ei ole midagi väärt. Ometi on vähemalt kolmandik või isegi rohkem Eesti elanikkonnast mingi ajavahemiku elanud kortermajades.

Kes on meie majas elanud?

Nn uuslinnajaod pole ammu enam uued. Nende hooned on kestnud nii kaua, et peaksid paljude esialgsete arvajate meelest olema juba ammu kokku kukkunud. Aga majad püsivad, neid renoveeritakse, neist loodetakse, et need koduna veel kaua vastu peavad.

Küllap teab iga lugeja nimetada kedagi kirjanikest, kunstnikest, näitlejatest, õpetajatest, arstidest jm kultuurikandjatest ning -loojatest, kes on elanud mõnes uuslinnajaos, seal ehk praegugi elab ja võib-olla ei kavatsegi kuhugi kolida. Ta loob: kirjutab oma raamatuid või näidendeid, mõtleb tulevastele filmidele või lavastustele, teeb hääle- või pilliharjutusi jne – ikka selleks, et anda oma panus Eesti kultuuri varasalvedesse.

Nüüd, mil juba igal pool soojustatakse hooneid ja ilustatakse otsaseinu, on ka nende linnajagude üldilme paremaks muutunud ning võiks ja tuleks rohkem tähelepanu pöörata ka nende ajaloo vaatlemisele. Inimesed, kunagised elanikud, on kahtlemata selle ajaloo üks osa. Miks ei võiks iga korteriühistu teada, kes tuntud inimestest on tema majas elanud? Miks ei võiks see teadasaamine ja -andmine olla mõne kohalikust elust hooliva sõpruskonna elukeskkonda väärtustav projekt? Miks ei võiks seda teha näiteks Tallinnas just nüüd, 2011. aastal, mil Tallinn on Euroopa kultuuripealinn?

Internet saab abiks olla

Kunagi ühes või teises majas elanud kultuuriinimeste nimekirjad võiks maja-aadressiga koos üles panna vähemalt internetti. (Võib ju kasutada ka muid viise – kaunilt kujundatud nimekirjad trepikodades jne.) Internetis saaks iga huvitundja vaadata ühe või teise paneelelamu virtuaalset ajalugu. Näha näiteks, et just selle vaataja majas on elanud Endel Pärn, Ita Ever, Voldemar Kuslap, Rudolf Rimmel või mõni teine tuntud inimene. Võib-olla juurdub kõnepruugis või ka ametlikus keeles majanumbri asemel hoopiski põnevam moodus, näiteks Helmi Puuri või Heino Kiige maja seal ja seal tänaval või teel. Majadele võib soovi korral panna ka sildid või mälestustahvlid.

Arvatavasti oleks niimoodi neis üsnagi üheilmelistes elamurajoonides kergem orienteeruda. Selle asemel et otsida maja mittemidagiütleva numbri järgi ja küsida näiteks, kas teate, kus asub selle või tolle tänava või tee maja nr 270, võib küsida hoopis, kas teatakse, kus asub ühe või teise tuntud inimese kunagine elumaja.
Kodu-uurimise huvilistele oleksid uuslinnajaod avar tööpõld. Koolitöö uuslinnaosade elanikest teemal „Meie maja kuulsad inimesed” võib lapsigi innustada. Vahva on teada saada, et just kõrvalmajas elas kunagi su lemmikkirjanik, sinu enese majas aga veetis oma lapseea või noorukiaastad praegune tuntud ärimees või pangajuht.

Iga jalg teeb ise jälgi

Vähemalt igas teises majas Mustamäel, Lasnamäel, Annelinnas jm on elanud meie kultuuri, teaduse, hariduse, majanduse jt elualade jaoks tähtsaid inimesi. Magalapiirkondade standardarhitektuur ei tähenda ju, et siin on olnud standardmalli järgi raiutud inimesed.

Võib-olla aitaksid elanike kultuuriloolised nimekirjad mõelda majaelanikel oma kodumajast mitte ainult kui ajutisest peatuspaigast teel eramusse mererannal. Aitaksid mõista, et igal pool, kus on olnud inimesed, on ajalugu. Ja et ka paneelmaja on eelkõige ajaloolise mineviku kodu, mitte pelk läbisõiduhoov.

Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest