MEIE EESTI 20: Unistuste Eesti teeb keskmise inimese õnnelikuks

„Kui sulle kodumaa halb tunduma peaks,
siis küsi endalt, mis sa tegid tema heaks.” ***

Mind rõõmustavad Eestis kõige rohkem need inimesed, kes on ise midagi ära teinud. Ma austan neid, kes veavad elu maal, edendavad kogukondi, taastavad talusid, harivad maad. Inimesi, kes kannavad edasi meie traditsioone, hoiavad alles Eestimaa eri nurkade eripära (näiteks õpetavad lastele ja räägivad ka ise kohalikku murrakut). Neid, kes oskavad ka suures linnas ja suures majas tekitada kodutunde, seavad rõdule lillepotte ja teevad maja ette peenra. Inimesed, kes hoolivad ja innustavad sellega teisi.

Head teod ei pruugi olla suured ega silmnähtavad. Ma arvan, et meie Eestit viivad edasi just need tublid inimesed, kes teevad vaikselt oma tööd, kasvatavad lapsi, saavad hakkama. Usuvad, loodavad ja hoiavad Eestimaad ja inimesi enda ümber. Ütlevad kojamehele „tere”, lasevad naisterahva enne uksest sisse, vabandavad, kui kellegagi kokku põrkavad, teevad kassile pai, küpsetavad kooki, viivad lapse kalale, aitavad vanainimese üle tee… Kõik saab alguse meist endist. Palju ei olegi vaja. Üks inimene võib muuta väga palju. Koos on muidugi hõlpsam.

„Veel üks õnnetu läks võõralt mullalt mulda.
Kui omal maal on õnn, siis võõrale ei tulda.”

Õnnelik lapsepõlv annab inimese elule tugeva vundamendi. Kel kodumaaga tugev side ja head mälestused, see tahab ilmselt oma elu Eestis elada ja tuleb ka peale ärakäimisi kodumaale tagasi. Jätkuks vaid neid, kes kodukoldes seni tule hoiavad ja rännumehi ootavad. Keegi peab ka seda rolli täitma. Ma unistan sellest, et võimalikult paljud eestimaalased saaksid ennast kodumaal teostada. Mis veel tähtsam — et neil oleks võimalik siin iseendaga ja oma perega toime tulla.

Minu unistus oleks Eesti, kus keskmine inimene saab õnnelik olla. Me ei pea kuuluma parimate sekka, ka mõõdukus on tänuväärne ja keskpärasus pole häbiasi.

Ma soovin, et me kõik mõtleksime veidi rohkem Eestimaa ja mitte ainult enda tuleviku peale. Need, kel täna väga hästi läheb, arvavad ehk, et neid ei puuduta miinimumpalk, kõrged hinnad ja tööandja, kes töötajatest ei hooli. On inimesed, kes ehitavad oma majale kõrge aia ja väljuvad selle tagant vaid autoga, et maanduda järgmisse nende arvates turvalisse punkti. Me pole keegi halva eest kaitstud. Natuke rohkem empaatiat, mõistmist, arusaamist. Igaüks on osake Eestist. Me elame koos siin ühel maal ja puudutame teinteise saatust, tahame siis seda või ei.

„Kui ongi inimesel üks ja rahval teine ideaal,
Jääb rahvas rahvaks ainult omaenda maal.”

Eestlane peab end üsnagi eraklikuks, aga inimene on ikka karjaloom. Inimene vajab turvatunnet, häid inimsuhteid. Ka kodumaad. Kodumaa tekitab ühtekuuluvustunnet. Meie, eestlased, peaksime seda eriti hästi teadma. Meie Eesti on midagi, mille järgi saame end identifitseerida. Inimesel on loomulik vajadus teada, kust ta tuleb ja kes ta on. Need, kel pole juuri, on kui veerevad kivid. Kivi jääb aga ikka külmaks ja halliks. Kivi ei kasva, ei aja võrseid, lõpuks kasvab talle vaid sammal selga.

„On ajaloo ja tänasegi vastus sama:
Kui tahad vaba olla, õpi vastutama.”

Ei ole kedagi teist, kes hooliks Eestist rohkem kui meie ise siin maal. Me ei tohi mõelda, et ei saa, ei taha, ei jaksa. Me ei tohi öelda, et me ei saa niikuinii midagi teha, midagi muuta. Kui nüüd, vabas Eestis, pole võimalik midagi paremaks muuta, siis kus on see üldse võimalik? Kes siis veel, kui mitte meie? Vabadus on vastutus. Meie olemegi Eesti.

„Otsustada, kellel meist on õigus,
On ainult järeltulijatel õigus.”

Millise Eesti pärandame oma lastele? Mida arvavad nemad Eestist kahekümne aasta pärast? Ma tahaks väga, et me mõtleksime selle peale, mida me oma lapsele iga päev tulevikuks kaasa anname. Et neil oleks põhjust Eestimaad armastada, et neil tekiks side oma kodumaaga ja selle inimestega.

Kas neil on koht, kus juuri ajada? Kas neile jäävad lapsepõlvest mälestuseks ilusad paigad, salapärased looduse lõhnad, koduse toidu maitse, sõbralikud naabrilapsed, toredad klassikaaslased…

Ma tahaks, et meie lapsed õpiksid elust rõõmu tundma, aga ka vaeva nägema ja pingutama. Et nad teaksid, kus kasvab kartul ja mis loom on lehm. Ka raskustest võib õppida rõõmu tundma. Ja suvisel kõrrepõllul kriimustatud sääred võivad jätta südamesoppi sooja mälestuse. Lapsed ei õpi teisi inimesi mõistma, kui meie seda neile ei õpeta. Nad ei õpi vastutama, kui neil pole kohutusi. Nad ei hakka hindama Eestimaad, kui näevad seda vaid oma korrusmaja aknast.

Laps on nagu puhas leht. Kui meie ei õpeta talle oma kultuuri ja oma väärtushinnaguid, siis täidab selle puhta lõuendi keegi teine või miski muu.

„Käsi silmil, vaatab minevik mäe otsast,
Kuidas mäejalal tulevik alustab otsast.”

Iga päev on millegi uue algus. Juba täna on võimalik midagi ära teha. Ühised ilusad mälestused võiksid meile toeks olla. Kui suutsime kakskümmend aastat tagasi koos tegutseda, uskuda ja loota, siis suudame seda ka nüüd. Rohkem selgroogu ja vähem rõhumist sellele, kuidas „mujal“ elu on. Ka „mujal“ on tehtud vigu — meil poleks tarvis neid korrata. Peab olema julgust käia oma teed. Sest see on meie Eesti — üks ja ainuke.

*** Siin ja edaspdidi tsitaadid Rudolf Rimmeli 1990. aasta luulekogust „Usutunnistus”