MEIE EESTI 20: Tom Rüütel: Kuigi puudega on raske, on Eesti parim paik!
Just meie, sest vaadates ajaloolisi kaadreid öölaulupidudest ning Balti ketist aastakese hiljem, siis tunnen justkui kadedust, et olin nii väike, saamata otseselt osa sellest imelisest Meie tundest.
Nüüd täitub kohe kakskümmend aastat Eesti iseseisvuse taastamisest ja meist on saanud eurooplased. Terve Euroopa ja maailm on meile lahti. Meie vabadus tundub piiritu: me saame lindude kombel maailma avastada; käia, kus tahame; näha seda, millest hing unistanud! Kas pole mitte ilus ja vaba elu? Tõsi. On. Me kõik ihkaks ja vääriks sellist elu, kus ei pea võitlema selle eest, et vaid eluvaim sees püsiks. Mitte ainult endal, vaid ka lastel, vanematel, kelle eest on iga laps kohustatud hoolitsema.
Milles on süüdi need lapsed, kes sünnivad perre, kus vanemad neid ei armasta ja justkui vaid raha pärast neid peaks? Meie, eestlased, mäletame küll seda lugu, kus lapsi koheldi nagu loomi ühes kortermajas, kus naabreid ümberringi, aga keegi ei märganud tükk aega, mis peres toimub. Milles on need lapsed süüdi, et nad on hoolimatuse ja abituse tõttu ära võetud elust, kus selleks, et täisväärtuslikku elu elada, tuleb neil vaeva näha kordi rohkem? Ja isegi raskest vaevast — ka vaimsest, millest on veel keerulisem üle saada — hoolimata ei pruugi nad saada seda, mis teistele eakohastele lastele on täiesti enesest mõistetav!
Palju on arvatud, et niimoodi mõtlejate sekka kuulun ka mina, et sellist suurt prahmakat oleks saanud oluliselt leevendada, kui seadused oleksid paremad ja need ka töötaksid paremini. Paraku on meie Eestis tihtilugu just suured õnnetused need, mis panevad asjad liikuma. Haapsalu lastekodu põleng, kus pidi surema kümme ilmsüüta last, pani vaatama teisigi asutusi, et kõik vajalikud nõuded oleks täidetud. Kas meie Eesti vajab alati mingi aja tagant šokki, et organisatsioonid ja inimesed ise rohkem hooliksid ja valvsamalt töötaksid? Ma loodan siiralt, et see nii ei ole.
Siiski tunnen ma rohkem ühtekuuluvustunnet, kui on juhtunud midagi suurt ja traagilist. Me võiksime olla ju üksteise kõrval kogu aeg, mitte pilduda sapiseid sõnu, justkui eestlaslikult lootes, et naabril kehvemini läheks. Pearu ja Andrese jagelemised ei tundu meist kuhugi kaduvat. Alati on keegi, kes teisele halba soovib. Parem on, kui see jääb vaid mõttetasandile, halvem aga siis, kui neid asju mõtlemata välja öeldakse või kommentaariumitesse kirjutatakse.
Eks ole need saagutajad ja süüdistajadki meie enda, meie väheste eestlaste seast. Ka rasketel hetkedel või siis valimiste ajal tunnen, kuidas riik elab ja „riigimootor” põriseb rahvale, kõneleb meiega ja kuulab meid või vähemalt teeb näo, et kuulab! Mina ei taha elada riigis, kus kõik soiuvad ja kiruvad ning head haridust omandanud siit ära kihutavad. Kes siis hoiab meie riigile omaseid väärtusi, kes hoiab silma peal meie haruldasel loodusel, kuidas saab säilida meile omane kultuur ja hing, kui meie noored kõik pakku poevad?
Veel hiljaaegu tekkis huvitav diskussioon Eestis elavate noorte väljarände teemal ja see oli kurb, sest nii mõnigi ütles, et välismaal on parem, et ei kavatsetagi Eestisse tagasi tulla. Kas pole õudne? Meie noored inimesed ei näe Eestis midagi muud, kui sünnimaad, kus ei kannata elada?
Muidugi on inimesi igasuguseid, mõned ongi rändurihingega, teised jälle otsivad võimalust rikastuda ülikiiresti ja saavutada edu võimalikult vähese vaevaga. Ei salga, kellele meist ei meeldiks supelda rahameres, mis lihtsa tööga on kätte saadud? Muidugi, see on inimestele omane — teha nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Tihtilugu käiakse siin, meie kodumaal, pidutsemas, loodust „nautimas”, et siis taskud tühjad lihtsalt kaduda! Haruldane pole seegi, kus näiteks Soomes töötav ja hästi teeniv mees tuleb siia tasuta arstiabi nõudma, ise riigile pennigi maksmata. Ma ei taha teha liiga neile Eesti inimestele, kes on töötanud palehigis ja suudavad pakkuda välisriikides kõrgetasemelist teenust. Müts maha!
Olles ise tugevasti seotud sotsiaalvaldkonnaga, siis härib mind see Euroopa vaimustus, et peame püsima esiliinil, maksku, mis maksab. Meie kõik oskame kindlasti nimetada vähemalt paari inimest, kes elab väga kasinat elu, või koguni inimesi, kes vajavad abi, et elada oma isiklikku elu. Mina isegi kuulun nende sekka, kes täisväärtusliku elu elamiseks vajaks enda kõrvale inimest, kes mind igapäevastes tegevustes aitaks.
Toon lihtsa näite. Ütleme, et Sina, hea lugeja, lähed teed kodus külmkapi lahti, et sealt näiteks piima võtta, aga Sinu käed ei allu Sinule. Või heameelega läheks õue, aga ees on neli treppi, millel on hulgi astmeid. Läheb kellegi abi vaja. Oleme õnnelikud, kellel meist on toetavad vanemad, kes meid täiest hingest ning jõust aitavad. Aga mina vähemasti tunnen, et iga lapse kohus on anda vanematele nende väljateenitud puhkus.
Minu elu võtmesõnadeks on isiklik abistaja, kes siis minu vajadustest lähtuvalt mind abistab. Paljud minu sõbrad-tuttavad on öelnud, et mul on vaja naist! Nojaa, aga mina tean, et selline suhe, kus naine on mehele hooldaja eest, ei saa vähemalt alguses kaua kesta. Selleks, et seda teenust kasutada, on vaja inimest, kes oleks nõus seda tööd tegema, ja leida ka raha, et tollele inimesele maksta. Teadupärast finantseerib riik seda teenust peaaegu olematult, seega tuleb suur osa maksta ise. Liiga vähe makstes, ütleme ausalt, ei suudaks minagi sellist tööd kaua teha ja piisavalt maksta poleks raha, enne kui töö leiaks ja kas siiski.
Ma ei arva, et puudega inimene tänavapildis enam suur haruldus on. Küll aga on inimeste teadlikkus madal ning siiski kostub sarkastilisi ütlemisi teemal „Mida SEE siit otsib”. „Kes siin nüüd puudega on?“, armastan ma küsida.
Meie Eesti on parim paik elamiseks koos oma nelja võrdselt ilusa aastaajaga. Me oleme oma kahekümne eluaasta jooksul olnud igavesti tublid, mida oleks aga vaja veel tublimini teha, on üksteisest hoolimine ja suhtlemine ning seda igal tasandil. Mina olen küll uhke, et olen eestlane!
